PISARATENI LÕHUTUD MAAILM

Lisa kommentaar

Istuvad kaks meest….

Üks on vana, vanuses 60 ja peale – teine on noorem vanuses 40 umbes….
Isa ja poeg – kus poeg on isale sotsiaalmajja külla tulnud….
Vanem mees jutustab oma pojale, kuidas ta siis nüüd elab. Kohtunud pole nad ammu, naine läks mehe juurest minema, kui mees käis Tsernobõlis tööd tegemas – lihtsalt ta oli siis hea betoonisegaja ja ta saadeti sinna. Valida ju ei olnud tookord võimalk. Ise ta imestab veel siiani, et ta on elus. Enamik nendest sõpradest, kes seal koos temaga olid on juba vähki surnud…..
Istuvad isa ja poeg räägivad – isa räägib pojale, kuidas noored selles majas teda aegajalt heast peast peksavad. Neile on see lihtsalt naljakas. Vana mees, vastu ta eriti ei hakka, eks Tsernobõl viis ka tervise minema. Enam ju tööd teha ei saa, mees üksik – töövõimetuspensionil –
loomulikult aegajalt viskab viina, kuid enda eest hoolitseb samuti. Noored peavad teda väärakaks .. selle eest ka peksavad ….


Poeg ei vasta midagi – mida tal öelda ongi, naine ei luba isa enda juurde võtta, sest võib lastele “halvasti” mõjuda…. Millisel moel, ei oska poeg välja mõelda….
Samas, soovitab ta isal pöörduda noorte pärast politsei poole. Isa on sedagi proovinud, kuid noortel on võimukad sugulased – enda arvates -sest endiselt on see sotsiaalmaja, lihtsalt nüüd on sellest järgi vaid 4 korterit. Ülejäändu on maha müüdud valla poolt….
Üks noortest tappis isa lemmiku – väikse koerakese, kes oli tema alaline kaaslane – lõi jalaga seinavastu. Loomaarst aga keeldus ravimast rahata ja nii läks koerake piineldes hingusele. Seda koeratapjat kah enam elavate kirjas pole – sõitsis suvel ennast purjus peaga autoga surnuks….
Isal kahju ei ole – ei peagi olema. Tunneb aga kaasa ta vanematele.

Poeg hakkab ennast minekule säädma. Ta ju vaid töö asjus sattus isa lähedale.
Isa küsib veel väriseval häälel ema kohta – hinges on ju armastus alles – poeg kohmab midagi ja tunneb ebaõigluse hingust ….

Nii jääb vana mees istuma üksi uksekõrvale pingile ja vaatab, kuidas autotuled eemalduvad kaugusse …

KURAMUSE LINNADEBIILIKUD…

11 kommentaari

“Ma lasen TEID maha raisad! Kuramuse linnadebiilikud… “

Eile kuulsin ma ühte talumeest niimoodi kisamas. Talumees, kes muiudu on maamehelikult vaikne ja tasane sai ikka väga tigedaks.
Põhjus lihtne – linnamehed maal “puhkamas” ja olid oma telgid ning autod paigutanud talumehe ristikupõllule ja viljapõllu jupile.
Mina saan põllumehe pahameelest aru, sest tema töö ning vaev on nüüd rikutud. Linnavurledel aga jäi veel õigust ülegi. Vihm oli eile hommikuks osa viljast ju maha peksnud ja siis arvasid linnapuuslikud, et nüüd on paras hetk sinna telk püsti panna….

( pilt on illustratiivne, ei ole juttu sellest viljapõllust)

Noored inimesed, vanuses 20-25 aastat – kuid mõistust on vaid sõrmkübaraga jagatud. Liisitud uued autod istumise all ja tulid elu nautlema. Tulid maale. Metsa ei julgenud minna, sest seal söövad sääsed ja muud putukad, siis arvasid, et targem tegu on ikka teeserva ja metsaäärde jääda… Pealgi, kuidas sa ikka oma liisitud autoga metsa lähed. Järsku mõni oksake kriibib selle ära. Raha aga pole peale liisingu maksmist enam telkimiskoha eest kuskil kämpingus maksta.
Kole elu nendel linnainimestel… raha nii vähe aga tahaks ju omada igasuguseid ilusaid asju. Samas, kuid nüüd on moodsaks ju saanud, et tuleb käia eestimaal puhkamas. No mood on ju TÄITMISEKS ja siis leiti talumehe viljapõld on selleks paras.

Minu poolt lisa:
Lehest lugesin täna veel lisaks, et keegi tulistas oma maapeal olevaid hulkujaid. Tõesõna, minul ei ole sellistest kahju. Soola tagumikku ja las mõtlevad natuke oma elu üle järgi.

KES LARISTAS ME RAHA MAHA????

1 kommentaar

No jah, meie majandus kirtaseb ikka ja kuskilt pole näha veel, et see hakkaks positiivsemaid tuure ülesse võtma. Kuid kas ta ikka kiratseb? Järsku hoopis on need meie endi harjumuspärane pillamine ja laia joonega elamine?
Paljud firmaomanikud, kellel on raskusi, küsivad endilt ja teistelt, et mida ma valesti tegin? Miks kõik on languses, kuid samas, kui hakata vaatama, siis tegelikult pole ju hullu midagi. Lihtsalt firma seis on umbes nagu 4-5 aastat tagasi. Toimub stabiilsem ringlemine ja kogu üritus pole kokku kukkunud.

Kohtusin ühe keskmise suurusega firmajuhiga, kellega rääkisime siis majanduse jahtumisest ja sellest, et eesti majandus on kehvas seisus.
Tema väitsis, et nende firma toodete müük pole langenud. See on endisel tasemel. Just nagu on umbes viimased 4-5 aastat olnud. Samuti tema koostööpartneril – sama lugu.
Arutlesime, et kus see suur negatiivse eelarve ja kärbete probleem alguse saab. Tema loogika järgi riiklikust ületarbimisest.
Ärimehe arvamus oli selline:
Viimase aasta jooksul ehk mitte, kuid varem ( eelmine valitsus) loobiti raha siia sinna. Mingi küsimus polnud majandusministeeriumi kaudu saada suuri summasid. Nüüd enam seda ei saa. Küsi palju tahad. Nüüd saad vaid siis, kui sul on selleks TÕELINE vajadus.
Mis siis viimase aasta-poolteisega juhtunud on?
Ega midagi eriti muud, kui seda, et majadusminister on vahetunud.

See firmajuht, kellega vestelesin on eesti turul tegutsenud juba 12 aastat. Ta on oma kombitsad ajanud ka venemaa turule. Rääkis ta mulle seda, et venemaale müües on kaks valikut. Kas müüd mustalt ( saad raha kohe pihku) või siis ametlikult. Tema teadis oma valdkonnast rääkida, et neid kes müüvad eestist venemaale on omajagu. Mõned müüvad mustalt – eriti viimasel ajal on hakatud mustalt müüma- mõned aga müüvad nii, nagu on kogu aeg müünud. Muidugi on kauba trantspordiga venemaale viimase aasta jooksul raskemaks länud. Rekkad ootavad piiril tunde ja tunde. See seab teatud piirid ka autofirmade valikul. Lihtsalt see seisuaeg tuleb nüüd ka kinni maksta. Selle peale on pahased nii vene ärimehed, kui ka eesti ja euroopa ärimehed.

Kus siis ikkagi on see meie majandus languse probleem?
Ärimeeste arvates ületarbimisest. Alustades sellest, et riik ostis tohutute miljardite eest raudtee tagasi. Nüüd taob iga kuu sinna veel miljoneid alla. Eesti igapäevane maksumaksja makasab selle kinni. Selle asemel, et raudtee rekonstrueerida ja anda erakätesse, lisatakse sellesse põhjatusse kaevu veel miljoneid raha – MAKSUMAKSJA RAHA. Samas, ei pääse eesti rongid venemaale sõitma. Kui autotrantsport on veel pidurdusega olemas, siis raudtee on täiesti ära kukkunud.
Euroopa jaoks on meie “raudruunad” liiga vanad. Nokk kinni saba lahti ja vastupidi.

Kokkuvõtvalt arvas ärimees, et palkade tõus+kaupade hinnatõus ei ole tasakaalus. Seega liiga palju jääb vaba raha kulutuma. See on kunstlikult loodud olukord, kus riigiisad on seda laeva juhtimas.
Tema arvates tuleks kokku hoida eelkõige valitsemiskuludelt. Kindlasti ei tohtivalt kokku hoida kaitsekuludelt, et venemaa pidada seda ootama, et saada meile siis ära nähvata ja meid vaikselt ( ne tankami a bankami) alla neelata majanduslikult.

Mida mul öelda siinkohal. Kui inimene on suutnud olla eesti-vene-euroopa turul 12 aastat ja jätkuvalt tegeleda tootmisega ning mitte kokku kukkuda, siis peab tal olema majandusest üsna selge arusaam.

MIDA ÖELDA MURTUD SÜDAMEGA EMALE???

11 kommentaari

Minu esimene tööpäev peale puhkust sai kentsaka alguse.
Läksin koju naisterahvale, kellel vanust 45 aastat. Eest leidsin ta üleni pisarais ja täiesti endast väljas. Paratamatusena tuli kaasa ka kogu lugu juhtumist, mis teda nutma ajas. Ette ruttavalt võiks öelda, et ka mina ei tea lahendust sellele olukorrale.
Lugu ise järgmine.
Poeg kes oli 19 aastane, pidi minema 30.06.2008 ajateenistusse. Poeg aga keeldus minemast ja ema seletamine ning veenmised ei muutnud seda. Põhjenduseks tõi poeg selle, et keegi Dude postimehe kommentaariruumis rääkis sellest, et ei pea minema. Ema, kes oma last üksinda on kasvatanud on muidugi alati leebe ja lapsele, kui see ainus – kõike lubav. Poeg oli väitnud, et midagi ei juhtu ja talle ei tehta mitte minemise eest mitte midagi. Eesti riik on äpu ja tema ei pea seadustele alluma.
Täna hommikul, kella 7 ajal oli aga politsei uksetaga, kes pani poja käed raudu ja viis minema. Põhjuseks – ajateenistusse mitte ilmumine. Nüüd on emal silmad pihus. Ta ei tea mida teha või tegemata jätta.


Poeg oli veel appeleerinud politseile, et mingi Dude seletas ja püüdis tema jagatud informatsiooni politseile edastada, kuid tulemust see ei andnud.

Ühe noore inimese elu on rikutud. Ema süda valutab ja ema ei oska midagi edasi teha.
Mina istun ja mõtlen, et sellised kommentaatorid netiruumis tuleks vastutusele võtta, kui teiste inimeste elurikkujad. Igasugused õigustused, et lollidega pole midagi teha, ei muuda seda
situatsiooni.
Seega, igati tsensuuri poolt, kui sellised asjad peaksid korduma. Kole on näha inimesi, kes usuvad pimesi seda, mida keegi kuskil räägib ja käitub selle järgi.

VANDENÕUTEOORIA PONI MOODI

Lisa kommentaar

Täna hommikul avastasin ootamatult, et Jüri Pino on kah vahelduseks kirjutanud postimehele ühe artiklikese.
Lugesin seda korda kolm edasi tagasi ja ei saanud päris täpselt aru, mida ta öelda tahtis, kuid sealjuures on ta siiski püüdnud veidikene nalja teha. See pole tal seekord eriti hästi õnnestunud.
Kuid ometigi oli selles ka tõetera. Mitte, et ma nüüd hakkaks õigustama neid mehi ja ringi jooksvaid „riistasid“, kes ei taha midagi tegemist teha oma lastega, vaid pahatihti tekib küsimus, et miks ikkagi mees minema jookseb.

Just nagu see lõik Poni kirjutisest:
„Au ja häbi, näiteks. Ehk lühidalt: oled sa riist või isa?
Teiselt poolt vana küsimus: a mispärast mehed ära jooksevad… eriti kui kõik on nii hästi ja naised nii tublid-head-õiglased, kui nad väidetakse olevat.“

Mina olen seda teemat juba mitu korda käsitlenud ja väitnud, et naised ei OSKA enam naised olla. Mees on pea ja naine kael, mis seda pead pöörab. Naised kipuvad viimasel ajal ikka seda pea rolli omale krahmama ja mehest „kohvioa“ tegema, et täita oma lõputuid ambitsioone. Sõites mehest üle kõige oma kasutuses oleva arsenaliga. Teadupärast on naised õelad ja julmad ja mida kenam väliselt on naine, seda õelam ta kipub olema.

Seepärast arvan ma , et naised võiks oma „kaela“ kohal püsida ja meeste juhtimiseks ikka seda kaelakese trikki kasutada. Siis pole vajadust hakata jändama elatisrahadega ja muude asjadega.

Kui nüüd mõni tarkur arvab, et see minu kohta ei käi, siis minu ainus vabandus on see, et ma üritaks ikka oma mehele kaelaks olla, mida vajadusel pöörata. Ainukese probleemina näen ma seda, et vahel ei tea mehed mida nad tahavad ja siis on sellel „kaelakesel“ palju tööd. Seda ei saagi ma väita, et ma ei ürita vahel ka peaks hakata, kuid siis nähes seda, et asi hakkab jamaks kiskuma siis tuleb minulgi TALUDA mehe virinat ja inisemist. Ainus mida siis teha kannatab on tagasi omale kohale tõmbuda ja vaikselt püsida.

TORE KOHTUMINE VARAHOMMIKUL

Lisa kommentaar

Täna hommikul oli mul kohtumine ühe pisikese huvitava loomaga.
Istus tee ääres, nina päikese poole püsti. Sellise aktiivse vaatleja-kuulaja positsioonis. Pea käis kui vurrkann kahele poole. Kuna ma näen tavaliselt selliseid asju eemalt, siis võtsin ka autol hoo kiiresti maha, et teda pikemalt jälgida…
Teisel pool teed oli äsja küntud, kas tal oli siis huvi minna sinnapoole või siis nuusutas, kust poolt midagi tuleb.
Igatahes, ma suutsin autoga peaaegu kohakuti pääseda ja seni teda jälgida.
Netis tuulates leidsin sellise pildi, mis vastaks siis minu nähtud loomale

EESTI KEEL JA LUGUPIDAMINE

1 kommentaar

Ennem, kui ma hakkan ühte mõnusat päeva kirjeldama, tuli mulle selline asi meelde.

Sain kokku ühe moskvas elava perekonnaga, kelle suvekodu on eestis, mereääres. Suveti on nad laus eesti keskkonnas. Sealt võib venelasi tikutulega taga otsida.
Kuna ma aga olin sunnitud nendega suhtlema, siis jahmats mind nende suhtumine.
Rääkisime oma juttu vene keeles, kui aeg oli tiksunud juba sinnamaale, et sellel perekonnal hakkas kiire moskva rongile. Kuna oli juuni algus, siis üks pereliige käis veel moskvas tööl. Tegemist oli ka pühapäevase päevaga ja loomulikult hakkas neil kiire.
Siis sain ma pahviks löödud, kui vene “ärimees” ( meie nimetaks teda rohkem kandiks) mulle sulaselges eesti keeles ütles, et ” kullake, nüüd on meil küll väga kiire, teinekord räägime edasi”.
Jäin teda jaburalt vaatama ja siis pakkus ta mulle eesti keeles oma moskva mobiili numbrit, et saaksime helistada, mille peale oli mul vaid kosta, et kahjuks ei saa, sest mul pole rahvusvahelist paketti.
Teise juhuse kuulsin tuttava käest, kus vene noormees, kes oli ajateenistuses, ei liigutanud ennast muidu, kui temaga vene keeles rääkida. Ta arvas, et see sinine pass, mida ta omab annab talle õiguse olla vene marurahvuslane.

Kellel on siis rohkem väärikust ja lugupidamist meie rahvuse suhtes?

HINGERAHU HINNAKS 10 000?

1 kommentaar

Kella 6 ajal helistas mulle üks kauge sugulane, kes ise on juba vana inimene ja kurtis muret. Talle olevat helistanud 10 minutit tagasi mingid “politseinikud” ja öelnud, et ta tütar on teinud avarii. Purjus peaga ja olukord on raske. Nemad on need politseinikud, kes ta kinni pidasid ja edasine tee viib kainestusmajja ning sealt arestimajja. Ennem esmaspäeva sealt pääsu pole ja sedagi peale seda, kui on kohtuniku ees käinud. Samas, nad oleks nõus teatud summa eest tütre ka koju laskma, peale seda, kui ta on kaineks maganud. Summaks oli 10 000. Lisaks veel see, et nad helistasid tütre mobiililt. Peale minu ei õnnestunud tal kedagi hommikul ka kätte saada.


( slohtuleht.ee)

Vana inimene närvis ja ei oska kohe midagi teha. Tütre mobiililt helistati ja kuskilt seletust nõuda pole. Tütar ise aga töökoha inimestega olevat läinud suvepäevadele nädalavahetuseks. Ühegi töökaaslase mobiili ka ei tea.
Kasutasin siis veidikene oma tutvusi politseis, et asjasse selgust tuua ja 3 minutiga oli selge, et sugulase tütar oli teinud juba avalduse, kuna tal olevat ära varastatud kott, kus oli mobiil ja isiklikud asjad. Rahakott oli jope taskus, seega dokumendid alles.
Rääkisin oma tuttavale politseis asja ära ja tundub, nüüd ehk saadakse ühed petturid ehk kätte.

Seega kõigile hoiatuseks, et sellised kõned on tavaliselt libakõned. Vanemad inimesed võiks omada mõnda lisa telefoni numbrit, juhuks kui pereliige on kuhugi läinud kasvõi töökaaslastega. Siis saaks ta helistada sellele inimesele ja küsida seletust. Seekord lahenes nii ja ÕNNEKS unustasin ma eile oma mobiili sisse, muidu poleks asi ehk nii lahenenud.

*konkreetne tekst pole blog.tr.ee blogijatest kirjutatud, see on üldine ja ei ole isikustatud.

HEAD ISU EESTIMAA!

5 kommentaari

Täna sai veidi jälle eestimaa ilu naudeldud.
Rõhutaks siis eriti, et järgnevad on kõrvalt kuulatud jutud.

Keskealine perekond, ema, osa ja kaks last vanuses umbes 7-12 aastat. Istuvad ja närviad liha, sinnajuurde aga mäluvad teisi eestlasi. Kuna vihma sajab ja üritusel liigub palju igasuguseid inimesi, siis kelledel on vihmavari ja kelledel pole. Vihma sajab, perekond istub katuseall, sööb liha ja räägib: “Kas mõned inimesed on lollid, et ei võta sellisele üritusele kaasa vihmavarju. Näed nüüd jooksevad mööda laata ringi, tilguvad vihmamärgadena ja pärast neist mööda minnes võib oma valged riided niimoodi ära rikkuda.”

Noor, kuskil 25-30 naine ( pealinnlikult hoolitsetud) koos mehe ja umbes 3-4 aastase lapsega.
” Miks peavad laadad toimuma kuskil pärapõrgus ja sellise sopa sees. Normaalsed inimesed ei käi sellistes kohtades. Laadad peaksid olema keset suurt linna ja seal võiks see matsikari, kes ringi jookseb ka veidi haritud saada”
MINU REPLIIK: Mida sa “kultuuritooja” siis ronisid sinna kolkasse. Kas selleks, et tüüpiliselt eestlaslikult midagi närida oleks?

Kolm naisterahvast, vanuses 40-55 ja räägivad omavahel. ( laadal loositakse pileti ostnute vahel hulga auhindu)
” No mida sa vahid oma käepaela numbrit, sina niikuinii ei võida. Ma tean küll, kuidas neid organiseeritakse. Kõik auhinnad on juba sõpradele ära jagatud. Sina niikuinii see pole.”
Teine “tädi” ” Üldse lollitatakse rahvast selliste asjadega kohale. Siit pole midagi osta kah, kõik on mitu korda kallim, kui poes.”
Kolmas ” Siin on kindlasti palju vargaid. Vaata kuhu tahad, igal pool on kõik selliste varganägudega.”

Minu repliik: Kui aus olla, hakkas mul omal imelik seda kõike kirja panna. Omapoolt tahaks hoopis öelda, et kogu laadamelu oli tore. Seal oli palju omapärast ja huvitavat. Nägin ammuseid tallinna tuttavaid, kes suviti ikka igal pool tuuritavad ja suviseid “kassiasju” ajavad. Vihm segas kaarte, kuid tegi seda päris omapäraselt.

Öelge mulle veel keegi selle peale, et mida mu kõrv kinni püüdis, et eestlase parim toit pole teine eestlane. Ma saaks veel oma kolm neli erilist kikkõrva uudist samast kategooriast kirja panna.
Positiivset seekord midagi kõrv kinni ei püüdnud. Üks suur üldine virisemine, halvustamine, parastamine ja õlutsemine oli igas nurgas.

VÕIT VÕI KAOTUS – PEASÖÖK, TEINE EESTLANE

5 kommentaari

Kohati kohtan ma inimesi, kes on kibestunud ja maailma peale vihased, justkui neile oleks liiga tehtud. Liiga tehtud selles mõttes, et kui teistel inimestel veab loteriiga, siis nad on tigedad, et nemad polnud võitjad.
Kunagi olen ma mõelnud selle loogika üle, et siis võidab loteriiga ja kes üldse võidavad. Kes saavad siis kasu… See on ju eestlase põhivajadus – leida teine eestlane, keda süüa… Võitja tuleb ju ära mäluda, et saaks kade olla 🙂
Niipalju, kui mina olen kohanud võitjaid, siis need on tavaliselt sellised inimesed, kes ei vaja võitu. Nad on juba elus võitnud. Nad on võitnud lugupidamise, lugupeetuse või siis põlastuse.
Nagu näiteks selle aasta “Naabrist parem” saate võitjad olid võitnud juba põlastuse ja võitsid nad tänu sellele, et neil oli lihtsalt suur tutvusringkond ja TV3 meeskonnale oli see kasulik. Võitis põlastus, mis ei tee neid kuidagi paremaks, lugupeetumaks või auväärsemaks. Nad on ühikud ja jäävad selleks.
Lotomiljonärid eestis on aga enamus sellised inimesed, kes on mänginud lotot just harjumusest. Harjumuse jõud on suur ja siis, kui sul seda võitu justkui enam vaja pole, siis see tuleb.
Need kes igat piletit ostes justkui posivad võidu järgi, need ei võida kunagi, sest nende vajadus saada seda võitu pole tasakaalus võidusooviga.
Siinkohal jälle minu vihatud tasakaalu printsiip – kõik peab omavahel tasakaalus olema. Ka selleks et võita või kaotada.
Tundub ka jabur, et kaotus võib olla samuti võit – ometigi on see nii. Võites lahingu, et kaotada sõda … seda väljendit on paljud kuulnud.
Siit jõudsin ma mõtteni, et kas üldse on vaja võite ja kaotusi. Või on lihtsalt kõik kujutlus – nii võit, kui kaotus? Inimesed, lihtsalt tahavad olla millegi peale kibestunud ja seda väljendada?
Ometigi, ei muuda see olematuks seda viha ja kibestumist, mida nad levitavad – kui keegi nende arvates kuskil võidab ja seda haraka moodi kraaksumis parastamist, kui keegi on kaotanud….
Oluline on ikka vist siinkohal eestlaste põhitoidus – teine eestlane….

Older Entries Newer Entries