Ei kommentaari!

2 kommentaari

Nüüd on see siga siis surnud :D:D:D:D

Seda ei saa kommenteerida, see on liiast – see lihtsalt läheb nii 😦

siga

KOLM PÄEVA ELUST 23.osa

Lisa kommentaar

HOMMIK ON ÖÖST TARGEM 6.osa

„Noo, mis siis nüüd sul hakkas?” muigab Margus.

„Ma mõtlesin juba teab mida kokku,” vastan talle ja tunnen, kui turvaline korraga kõik jälle on.

„Me viisime sinu auto juba ära mandrile,” ütleb Margus.

„Miks? Milleks seda vaja oli?” uurin.

„Seepärast, et te lähete Mikuga linna nagu salakaubad,” vastab Margus tõsisel ilmel.

„See Indrek käis just enne teie tulekut siin,” ütlen.

„Aimasin seda, sellepärast andsingi Kaarule väljumiskeelu teie jaoks,” ütleb Margus.

„Kus Triinu on?” küsib Mikk.

„Kohe tuleb alla. Tal on eksistentsi probleemid,” seletan Mikule.

„Meil on ka veel üks halb uudis, see puudutab Triinut. Kuulasime linte ja saime ühe asja teada. Sellel venelasel, kes nüüdseks kalade sööt on ja Triinu vägistas, oli süüfilis,” teatab Margus.

„Kuidas me talle seda ütleme?” vaatan poistele otsa.

„Pole vaja öelda, ma juba kuulsin,” kostab Triinu hääl meie selja tagant. Pöördun Triinu poole. Näen tema silmades ääretut õudust.

„Kullake, me kõik aitame sind,” üritab Mikk lohutada.

„Kuidas? Kas te olete günekoloogid kah? Mõrvarid nagu ma kuulsin, juba olete!” ütleb Triinu, ja tema hääl hakkab hüsteeriliseks muutuma.

„Triinu! Meie ei tapnud teda. Tema tapsid ta omad sõbrad. Lõpeta! Kohe seletan sulle rahulikult,” üritan Triinut talitseda.

„Mida seletada! Miks teie teate kõike ja mitte kui midagi? Mis saladused teil minu ees on?” kriiskab Triinu juba päris hüsteerikas.

„Rahune maha,” ütlen ja samas näen, kuidas Margus torkab nõela Triinule käsivarde. Rahusti. Seda oligi vaja.

„Mis see nüüd oli, maaa…” püüab Triinu öelda, kuid sõnad surevad huultel. Ta jääb kohe magama ja vajub Miku käte vahele. Mikk võtab ta sülle ja asetab õrnalt diivanile. Samas on ka Kaaru kohal ja seab end Triinut valvama.

„Nüüd magab ta järgmised kolm tundi,” ütleb Margus.

„Kas kuidagi teisiti ei saanud?” tekitab juhtunu minus süütunnet.

„Kui ta oleks nüüd pikalt hüsteeritsenud, siis poleks ma saanud sulle seletada, mida teha vaja on ja millega me hakkama saime,” vastab Margus. ”Lähme kabinetti ja räägime.”

Tean, et me peame rääkima, kuid viimased sündmused on mulle halvasti mõjunud. Hõikan poistele, et kohe tulen ja lähen kööki, võtan kapist pudeli konjakit ja valan omale sortsu kohvi sisse.

See puhkus saarel on muutunud õudus unenäoks. Soovides pääseda linnast, kus oli samuti kohutav pinge ja probleemid, olen saarel oodatud rahu leidmise asemel lausa hullumajja sattunud. Mõtlen paanikaga, et on järel vaid 7 tundi saarel olla, siis läheb viimane praam ja me peame tagasi sõitma. Mis mind seal linnas aga ootab? Näiteks jätta linna minemata, jääda siia ja lihtsalt olla.

„Kas sa tuled ka, või jäid kööki elama?” kuulen Marguse veidi kannatamatut häält.

„Juba tulen,” vastan ja kisun ennast oma mõtetest lahti. Pean enne saarelt lahkumist oma mõtted korda seadma. Aga mul on selleks veel aega.

(..järgneb)

KOLM PÄEVA ELUST 22.osa

Lisa kommentaar

HOMMIK ON ÖÖST TARGEM 5.osa

„Näe, üks auto tuleb teed mööda siiapoole,” juhib Triinu mind mõtetest eemale.

„Näen, kuid see pole minu arust siit külast pärit,” vastan talle, püüdes nuputada, kas see on see kohalik Indrek, kes tuleb nüüd seda hea raha eest tööd tegema või juhuslik mööda sõitja.

Auto pöörab talu väravasse. Peatub ja sellest astub välja võõras mees.

„Triin ruttu teisele korrusele!” hõikan ja tõmban ta püsti ja hakkan teisele korrusele vedama.

„Mis lahti kuhu sa mind vead?” puikleb Triin vastu.

„Sa ütlesid, et mina olen taktik siis kuuletu,” tasandan oma hääle sosinaks. Liigun koos Triinuga trepist üles. Samas püüan meenutada, kas välisuks on ikka kindlalt lukus. Kohe kuuleme ka Kaaru haukumist ja kellegi häält koeraga õiendamas. Lükkan Triinu tema tuppa ja käsin tal seal vagusi püsida. Loodan, et Triinu on minu käitumisest aru saanud, kui ohtlik asi tegelikult on ja püüab normaalne olla. Lähen oma tuppa ja üritan kardina vahelt välja piiluda.

„No-noh, Kaaru, mis lahti, kas sa siis ei tunne mind enam ära?” kuulen häält, mis on mulle juba ööst tuttav. See on Indrek.

Kaaru haugub ikka ja ei lase teda ukse juurde.

„Paistab, et kedagi pole kodus. Muidu sa nii tige ju pole. Eks ma siis tulen hiljem tagasi,” kuulen Indrekut endamisi rääkimas, näen kuidas ta auto poole tagasi läheb, Kaaru teda paari meetri kauguselt teraselt silmas pidamas.

Kas see auto ei olegi mitte see öine kivi otsa kihutaja? Veel enne kui ta jõuab autosse istuda vaatab ta veelkord maja poole. Nüüd näen teda selgesti ja võpatan. Ma tunnen seda inimest. Juba kolm aastat peaks olema sellest kui ta surnud olema peaks. Nüüd siis näen ma teda siin saarel. Auto hakkab liikuma. Kuna oleme saare lõpus ja siit viib tee ringiga tagasi keskuse poole, siis ei keera ta autot ringi, vaid sõidab otse edasi. Auto kaob tolmupilvega käänaku taha. Vaatan ka teisele poole ja näen, et mööda teed läheneb veel üks auto. Mul on tunne, et seda autot ma tunnen, peaks olema poepidaja oma. Miks tuleb poepidaja siia?

Väljun toast ja lükkan Triinu ukse lahti ning näen teda kummargil voodis nutmas. Ta vaim sai eile kõvasti kannatada. Arvan, et ta võtab juhtunust õppust ja ei käitu enam kunagi nii rumalalt. Samas loodan, et tema psühhikasse ei jää mingid püsivaid kahjustusi.

„Tule nüüd lähme alla tagasi. See polnud muud kui keegi saarelt otsis Margust. Ta läks juba ära,” ütlen Triinule.

„Ma ei taha enam mitte kui midagi,” pudistab ta läbi nutu.

„Pole hullu, kõik haavad kasvavad kord kinni,” püüan lohutada. „Läheme joome kohvi edasi.”

„Kohe,” tõuseb Triinu silmi pühkides. ”Ma lähen pesen enne vaid näo puhtaks.”

„Ma lähen alla, näen, et poepidaja tuleb siiapoole. Võib-olla tema tuleb ka siia.”

„Kas siis temaga võib rääkida?” on Triinu imestunud.

„Seda otsustab Kaaru, kas ta laseb ta sisse või mitte,” vastan ja lähen trepist alla.

Poepidaja auto peatub talu juures heki taga ja samas sõidab ka kohe edasi. Mööda rada tulevad Mikk ja Margus maja poole. Lõpuks ometi. Margus avab ukse ja ma hüppan talle kaela.

( .. järgneb)

KOLM PÄEVA ELUST 21.osa

Lisa kommentaar

HOMMIK ON ÖÖST TARGEM 4.osa

Vaatan Triinut ja jälle paneb mind mõtlema, et mis see küll on, mis viib mu mõtted sellele, et ta on alles laps. Kas sellises vanuses ollaksegi äkki nii lapsik?

Sellega seoses rändavad mu mõtted jälle kodule. Kuigi ma kohe ise seda kuidagi ei soovi. Mis mind seal ootab? ”Sohvapadi”, kes samuti on veel laps. Meie vanusevahe on ligi kümme aastat. Kas see tekitabki olukorra, kus lihtsalt sinust aru ei saada ja MITTE MINGIT kohusetunnet ei tunta? Nagu ka eile Triinu puhul. Kohusetunde ja arukuse puudumine viis tema puhul selleni, mis temaga juhtus. Nüüd muidugi kahetseb ta seda. Kas siis hoiatusest ja mõistlikust jutust ei piisa, kas alati peab inimene korra ise proovima ja kõrvetada saama, enne kui mõistab oma viga? Triinule sai ju öeldud, et see tema nümfomaani mängimine ei lõppe hästi. Kas ta ego on tõesti nii madal, et ta püüab end pidevalt nii endale kui ka teistele tõestada, või on see mingi temapoolne protestivorm?

„Kas ma saaksin veel ühe tassi kohvi?” küsib Triinu, katkestades mu mõtted.

„Jah kindlasti. Kuid miks sa midagi ei söö?” uurin Triinult.

„Pole lihtsalt isu,” vastab ta ja pöörab pilgu õue.

Vaatan samuti aknast välja, on ilus vananaistesuvi. Tahaks praegu hoopis väljas olla, kuid ei saa. Kaaru on küll parajasti ennast laua kõrvale sisse seadnud, kuid tean, kui valvas ta on. Kus poisid ikkagi on? Tean, et nad pole nagu rotid, kes lekkivalt laevalt jalga lasevad, kui mida nad teevad. Kell on juba üksteist ja nad peaksid varsti välja ilmuma.

„Kas sul pole vahel tunnet, et tahaks kohe väga seksida?” uurib korraga Triinu, mulle otsa vaadates.

„Muidugi on, kuid samas oskan ma ka oma ihasid kontrolli all hoida,” vastan talle.

„Miks minul seda kontrolli pole?”

„Kas sa Triinu pole kunagi mõelnud, et igal teol, mida teed, on tagajärg? Nii on ka sinu enese-kontrolliga. Sa ei mõtle kunagi enne, kui oled juba midagi korda saatnud,” vastan talle, kuid samas tunnen ennast vana ja rumalana. Küsin endalt, kuidas on minul endal lood seksihuvi kontrolli all hoidmisega. Ma ei mäletagi varsti enam, millal ma viimati armatsesin. Minu kodune seksuaalelu ei ole just kiita, kuid ma olen mõnedes suhtes resoluutne. Ma ei lähe kellegagi voodisse, kuni ma abielus olen. Kui Triinu teaks, kui raske on mul Margusele pidevalt ei öelda. Ka minu ihad on suured, ka mina olen lihast ja verest inimene, oma inimlike vajaduste ja soovidega. Ka mina tahan tunda enda ümber jõulisi ja kirglike käsi, mis mind kõikjalt hellitavad. Kirglike suudlusi ja tuliseid armusõnu. Kuid ma ei saa seda omale lubada. Ma olen abielus, oma „sohvapadja” abikaasa. Ma tean, mis on abikaasale lubatud ja mis mitte. Üks küsimus ei anna mulle siiani rahu ja ma taban ennast pidevalt seda endale esitamas, kas mu abielul on veel lootust ja kas ma usun sellesse enam. Kui ma seda kõike eemalt vaatan, siis tunduvad paljud asjad teises valguses. Ma olen sama inimene, kuid ma käitun siin saarel hoopis teisiti, kui linnas. Miks see nii on? Miks pole minu enesekindlusest ja sihikindlusest kodus enam mingit märki, siis on kõik korraga kuhugi kadunud?

( … järgneb)

KOLM PÄEVA ELUST 20.osa

Lisa kommentaar

HOMMIK ON ÖÖST TARGEM 3.osa

„Noh, kas magavad alles?” uurib Triinu.

„Neid lihtsalt pole,” vastan ja toimetan edasi, tuhat mõtet peas keerlemas. Kindlasti on see seotud ettevalmistustega meie saarelt lahkumiseks, kuid kus nad on?

„Kuidas ei ole, kus nad siis on?” esitab Triinu mulle sama küsimuse, mis mina ennist endale.

„Kui teaks, siis hea meelega ma ka vastaks sulle,” ütlen talle ja samas tuleb mulle üks mõte. Tahan hakata uksest välja minema, kuid Kaaru keerab ennast kohe ukse ette ja näitab mulle hambaid. Isegi Triinu ehmatab selle vaatepildi peale.

„Mis ometi toimub? Miks ta uriseb, isegi sinu peale?”

„Talle on antud käsk meid mitte majast välja lasta,” vastan talle. Lähen tagumise ukse poole. Ise püüdes taibata, kas tagumisest uksest laseb koer mu välja või mitte. Kaaru jookseb ka sinna ja pöörab külje ette. Ma ei hakka koeraga maid jagama ja lähen uuesti kööki.

„Me oleme majas ja ei tohi siit välja minna,” ütlen Triinule.

„Kes sellise tobeda korralduse koerale andis? Milleks?” põrnitseb ta mulle küsivalt otsa.

„Seda pead küsima Marguselt, kui ta tagasi tuleb. Seniks tuleb austada koerale antud korraldust.” Võtan kohvikannu ja valan nii endale kui ka Triinule kohvi. Kaaru on ennast ukse ette lamama sättinud.

„Sööme nüüd ja teeme oma elu nii mugavaks kui vähegi võimalik,” ütlen Triinule.

„See on sulaselge ülekohus. Mingi mees ei saa läbi koera meid lihtsalt käsutada. Ma tahan õue minna,” jonnib Triinu edasi.

„Kaaru ei lase sind õue. Mina üle käsu ei astu ja tal jääb vaid sind valvata. Usu mind, ta saab sellega hästi hakkama,” ütlen Triinule, kuigi näen, et tal on plaanis miski muu. Juba ta kisubki kampsunit selga ja liigub tasahilju ukse poole. Vaatan, kuidas Kaaru vaid kõrvaotsa kergitab ja juba ta seisabki ukse eest hambad irevil. Naeratan ja mõtlen, et kui see koer poleks sellest blondiinist targem siis poleks keegi.

„Kao eest sa rumal peni!” käratab Triinu vihaselt.

„Ära sõima koera. Koerale täidab käsku, mida sina murda ei suuda. Istu laua taha ja joome kohvi!” ei jää minul muud üle kui Triinule käratada. Olukord hakkab nõmedaks muutuma. Kuid samas ehmatan, kui Triinu korraga põrandale istuma vajub ja südantlõhestavalt nutma hakkab.

„Ma tunnen ennast kui viimane lits!” nuuksub ta seal. „Kui ma oleksin normaalne olnud, siis seda kõike poleks juhtunud!

Kükitan Triinu kõrvale ja hakkan teda paitama. „Sina pole selles süüdi! Sa ei pidanud teadma, et see mees „haige koer” on?” püüan lohutada. Kaarugi tuleb meie juurde ja hakkab Triinu käsi limpsima.

( pilt on illustreeriv ja ei ole otseses seoses jutuga)

„Mis sa koer nüüd tahad? Enne urised ja näitad hambaid, nüüd lakud! Sa igavene lipitseja!” hurjutab Triin Kaarut.

„Talle anti käsk. Kaaru on õppinud käske täitma. Tema pole selles samuti süüdi!”

„Miks me majas peame istuma?” ei anna Triinule ikka rahu.

„Ju Margus ja Mikk on kuskil, kus me ei tohi neid segada, või on majas väljumine meile ohtlik. Lepi olukorraga, minagi olen samas seisus, aga ei nurise,” ei oska ma muud targemat öelda.

„Joome siis kohvi. Sa ju lubasid,” ütleb Triinu maast tõustes.

„Joome, pärast vaatame, mis telekast tuleb,” vastan ja tõusen samuti.

( … järgneb)

KOLM PÄEVA ELUST 19.osa

Lisa kommentaar

HOMMIK ON ÖÖST TARGEM 2.osa

Võtan käsikohviveski ja kohvitopsi ja loen terad veskisse. Tunne on selline, et see on vaikus enne tormi. Korraga kuulen kiljatust, mis tuleb ülakorruselt. Jooksen trepist üles ja kuulen, kuidas Triinu Kaaruga riidleb. Muigan endamisi, ju on koer alustanud ärkvel Triinu puhastus-operatsiooniga. Samas tuleb sagris ja unesegane Triinu ise uksele.

„Hommikust unimüts!” ei saa ma talle ütlemata jätta.

„Kes selle looma minu tuppa lasi?” küsib ta pahuralt.

„Mina, mis selles siis halba on?” küsin lapselikult süütut nägu tehes.

„See peletis lakkus mind järjekordselt,” jätkab Triinu torisemist.

„Ju sa siis olid must? Ta tahab vaid aidata,” vastan talle ja lähen alla kohvi tegemise juurde tagasi. Varsti tuleb trepist alla ka Triinu, Kaaru tema kannul.

„Kus mehed on?” uurib Triinu.

„Arvan, et magavad. Meil oli raske öö.”

„Mis siin siis õieti toimus?”

„Need „vene kandid” käisid sind ja mind otsimas. Tahtsid meid maha nottida, et sa politseisse ei läheks,” vastan Triinule, sest tean, et sellist juttu ta tavapäraselt ei usu.

„Ära aja jama. Räägi nagu oli?”

„Räägingi, aga sina ei usu,” vastan talle, „kuid otsimas nad käisid ja olid üpris kurja moega.”

„Ju vist kardavad jah, et politseisse lähen,” nõustub Triinu lõpuks. „Mis te siis neile ütlesite?”

„Seda, et meie sinuga oleme kadunud. Mida muud meil ikka vastata oli.”

„Siis on hea, pole vaja neid rohkem karta.”

„On küll, kuna neil on siin omad inimesed, kes raha eest infot jagavad,” vastan, kuna tean, et kui siit minema hakkame, tuleb selleks terve etendus maha mängida.

„Ei taipa. Pole ka oluline, selliseid taktikaid jagad vaid sina. Eks ma siis kuula sind,” vastab Triinu.

Ma jään talle suu ammuli otsa vaatama. Esimene kord kui ta ka minuga nõustub. Kui palju olen pidanud igasuguseid mooduseid kasutama ja alati pidanud veenma Triinut nii tõe kui valega, miks just on vaja teha nii, aga mitte teisiti.

„Kohe saab kohvi,” ütlen teemat vahetades. Hakkan askeldama kohvi- ja veekannuga.

„Ma otsiks süüa kapist, kui tohib. Ma tunnen hirmsat nälga” tõuseb Triinu ja avab külmkapi.

„Võta siis juba kõik välja ja lõika kohe ka valmis” ütlen ja ulatan talle noa.

„Kas siis seda tohib võõras naine siin köögis teha?” küsib ta seepeale irooniliselt.

„Mina olen siin köögis hetkel perenaine, mina otsustan” vastan talle.

Kaaru istub ja vaatab meie tegevust ukse kõrval valvsa olekuga pealt. Valan vee kohvile ja ütlen Triinule, et lähen vaatan, kas mehed ei hakka juba ärkama. Suundun trepist üles ja paotan vaikselt Marguse toaust. Tühja tuba ja puutumata voodit nähes ma aga jahmatan. Vaatan ka üle Miku toa ukse, ka seal avaneb mulle samasugune pilt, kui ennist Marguse tuppa vaadates. Lähen trepist alla tagasi, kindla kavatsusega ka kabinet üle vaadata. Valin koodnumbri, mida ma eile juhtusin nägema ja avan ukse – tühjus. Kuigi ma seda juba ennegi kahtlustasin, olen nüüd kindel, et poisse majas pole. Sammun tagasi kööki.

(…Järgneb)

KOLM PÄEVA ELUST 18. osa

Lisa kommentaar

JÄLITUSTEGEVUSSEADUS: Paragrahv 14. Kaasamine salajasele koostööle jälitustegevuses

(1) Jälitusametkondadel on õigus kaasata vabatahtlikule ajutisele või alalisele salajasele koostööle jälitustegevuses täisealisi isikuid nende nõusolekul.

(2) Salajane koostöö ja sellesse kaasatud isikud on salastatud. Jälitusametkond, muu riigiasutus või riigiametnik, kohaliku omavalitsuse asutus või kohaliku omavalitsuse ametnik võib teavet koostöös osalenu kohta avaldada ainult koostöös osalenu kirjalikul loal pärast seda, kui salastatuse tähtaeg on möödunud või seda on muudetud.

(3) Salajasele koostööle kaasatud isikud on kohustatud hoiduma teadvalt väära või laimava teabe edasiandmisest ning hoidma saladuses neile koostöö käigus teatavaks saanud andmed, samuti jälitustegevuses kasutatavad vahendid, meetodid ja taktika.

(4) Salajasele koostööle kaasatud isikul on õigus keelduda jälitustegevuse ülesannete täitmisest oma lähedaste isikute suhtes.

(5) Salajasele koostööle kaasatud isikul on õigus lõpetada salajane koostöö, täites käesoleva paragrahvi 2. ja 3. lõikes esitatud nõudeid saladuste hoidmise suhtes.

(6) Riigikogu ning valla- ja linnavolikogu liikmeid, kohtunikke, prokuröre, advokaate ja vaimulikke ning Riigikogu poolt valitavaid ja nimetatavaid ametiisikuid on õigus Tallinna Halduskohtu esimehe või tema määratud sama kohtu halduskohtuniku kirjalikul loal kaasata ajutisele salajasele koostööle kriminaalmenetluse üksikute jälitustoiminguteteostamiseks vaid juhul, kui nad on samas kriminaalasjas menetlusosalised või tunnistajad.

10. HOMMIK ON ÖÖST TARGEM ( 1.osa)

Kui taas silmad avan, on juba suur valge väljas. Kõik ümberringi on aga kuidagi harjumatult vaikne. Tõstan pead ja püüan kella kiigata, see näitab alles kaheksandat hommikutundi, seega olen maganud umbes neli tundi. Arvestan mõttes, kas kõik ebavajalikud inimesed on saarelt juba lahkunud. Tunnen, et ma ei tahagi siit saarelt enam ära minna ja mis mind seal linnas ikka ootab. Ainult pettumus ja peavalu! Milleks mulle seda kõike vaja? Kodus kohtan ma „sohvapatja”. Mustus ja rämps ümberringi, pesemata toidunõud, mida pole viitsitud ära pesta, üürgav televiisor mingi tobeda spordikanaliga. Iroonilised märkused ja pidev halvustav suhtumine, lapsikus. Kas ma tahan sinna enam nii väga tagasi? Ma kahtlen selles sügavalt. Mind ootab aga linnas töö ja palju igasuguseid ettevõtmisi, eluks vajalikke ettevõtmisi nagu poes käimine ja kõikvõimalike maksude tasumine. Järelikult ei ole parata, ma pean siiski sinna tagasi minema.

Uks avaneb ja Kaaru pistab pea ukse vahelt sisse.

„Tule siia poiss,” kutsun Kaarut.

Jaa, Triinu eilne märkus oli üsna tabav. Ma pole ammu enam mehega maganud. Seksi mõttes. ”Sohvapadi” teeb seda kas oma pruutidega kuskil või siis teleka ees „kämbla Katiga”. Minule sellest eriti midagi üle ei jää. Ja sellise temapoolse suhtumisega ei taha ma, et ta seda minuga teeks. Tahaks anduda mehele, kelles on ka sooje tundeid. Miks meie suhe üldse lagunes? Kui hästi järele mõelda, siis sai see alguse juba „süsteemi” aegadel. Nüüd olen ma sellest prii, kuid „vaimud” hõljuvad ikka õhus. Mind süüdistatakse milleski siiani. Keegi peab ju süüdi olema! Aga ometigi tahaks veidi vastuarmastust!

„Kaaru jäta järele,” lükkan Kaaru eemale, kuna ta on ennast unustanud minu nägu limpsima. Äkki veeres mõni pisar mul üle põskede? Vaatan Kaaru suurtesse sõbralikesse koerasilmadesse.

Lükkan teki kõrvale ja tõusen, mulle ei meeldi eriti ärkvel olekus voodis vedeleda. Lähen vannituppa nägu pesema, mis sest, et Kaaru on juba seda juba ülima põhjalikkusega teinud. Koer sörgib minu sabas toast välja ja võtab koha sisse Triinu ukse taga. Jahe vesi teeb korrapealt mõtted klaariks. Püüan leida lahendust saarelt lahkumiseks, kuid see mõte jookseb ummikusse nagu varematel kordadelgi. Vannitoast väljudes lähen kõigepealt Triinu toa poole. Lükkan ukse praokile ja vaatan sisse, ta magab veel. Kaaru poeb minu jalgade vahelt läbi Triinu tuppa ja keerab ennast Triinu voodi ette. Ma ei hakka teda ära kutsuma.

Lähen oma tuppa tagasi ja hakkan riietuma. Vaatan veelkord neid riideid, mida Margus oli mulle kappi valmis pannud. Nüüd ma lõpuks mõistan, kuidas need siia said. Ta teadis ammu, et mind on siin vaja, kuid kas just nii traagilisel moel. Panen riided tagasi riidepuule ja kappi. Tõmban oma kulunud teksad jälle jalga, kotist võtan uue T-särgi ja kampsuni. Vahetan ka sokid uute vastu.

Trepist alla minnes ei kuule ma ikka majas kedagi liikumas. Ju Margus ja Mikk on ka lõpuks magama läinud. Tahan kohvi. Hea, et minul on lubatud siin majas kohvi teha. Seekord otsustan täiesti õieti kohvi teha. Vaatan puude kasti, tule tegemiseks on piisavalt puid olemas. Ikkagi ei anna mulle rahu see imelik vaikus, mis ümberringi on. Vaatan aknast välja, kõik paistab vaikne olevat.

( … järgneb)

KOLM PÄEVA ELUST 17. osa

Lisa kommentaar

TEOD JA TAGAJÄRJED ( 2.osa)

„Mis ajast sa kohvi rikud?” ei saa ta jätta ütlemata.

„Sellest ajast, kui mu magu hakkas mulle hambaid näitama,” vastan. „Kui ma õhtul kohvi juhtun jooma, siis teen seda tavaliselt ikka kas piima või koort lisades.” Paar aastat tagasi olin ma neli päeva voodis maas ja ei saanud püstigi. Maos olid sellised krambid ja valuhood, et silmade eest lõi mustaks. Siis arst soovitaski kohvi koorega juua. Nii ma siis vahetevahel teengi, kuigi tean, et mu maovalud on tihtipeale hoopis närvidest tingitud.

„Siis oled sa kohvisolkijaks hakanud,” võtab Margus seda kui fakti.

„Ei ole. Ma lihtsalt ei taha pool ööd kõhuvalu käes vaevelda,” teen solvunud näo ja hakkan endale võileiba tegema.

„Ega mina keela, kuid nii võid sa ju igat kohvisolki juua!” on Margus omas kinni.

Saan aru, kui oluline on talle tema kohvi ääretult hea maitse. Kindlasti on põhjus ka selles, et ta on nende üksi metsas veedetud aastatega kapriissemaks muutunud.

„Ma teen nii ainult õhtul. Hommikuti tahan ikka musta,” vastan ja võtan selle kinnituseks ühe suure sõõmu piimakohvi, „kuid ka piimaga on sinu kohv üle kõige.”

„Kiitus on lollide lõks,” muigab ta aga seepeale.

Lõpetame kõik oma söömist. Panen oma tassi kraanikaussi ja hakkan kabineti poole minema, kui kuulen, kuidas Margus mulle järgi hõikab: „Ukse kood on vahetatud. Oota, ma kohe tulen.”

Mõtlen, et miks ta küll pidi ukse koodi vahetama? Kes tahaks siin metsas sinna minna?

„Pidin sulle seda juba hommikul ütlema, kuid siis unustasin,” jõuab Margus mulle järele.

Kuulen, kuidas Mikk ülakorruselt alla meie juurde tuleb. Siseneme kõik kolmekesi kabinetti. Suur vastuvõtja ikka töötab, samuti ka magnetoptiline salvestaja. Pealtkuulatavad pole siiani lõpetanud. Margus lülitab kõlarid sisse. Meie kõigi üllatuseks kuuleme eestikeelset juttu.

„Miks sa selle tüdruku vägistasid?” küsib väga karmi häälega mees.

„Ta oli nii rumal ja ma ei viitsinud temaga jännata. Jootsin talle silmatilku ja siis lihtsalt magasin temaga,” vastab talle kiunuva häälega mees vigases eesti keeles.

„Mis sa arvad, kuidas ma sind nüüd karistan. Sa tuled saarele ja vägistad kohaliku tüdruku! Kas sul üldse aru peas on?” tõstab karmi häälega mees häält.

„See polnud mingi kohalik. Lihtsalt üks linnast pärit lits. Ajas ise mulle kätt püksi,” püüab too vabandada oma käitumist.

„Seda hullem. Kas ta rääkis, kelle juures ta siin on?”

„Pidi olema sõbrannaga, mingi metsamehe juures” vastab kiunuja ja tema hääles on tunda hirmu. Kuuleme, kuidas karmi häälega mees annab teisele mehele korralduse keegi Indrek kohale kutsuda. Samas kõlab ka lask.

„Koristage see rumal siit ära ja kaotage igasugused jäljed. See olgu kõigile õpetuseks, et igale naisele võõras kohas kätt püksi ei topita ja hoitakse oma lõbupilli püksis,” jagab karmi häälega mees korraldusi.

Vaatame Miku ja Margusega üksteisele otsa. Oleme helipildis olnud mõrva tunnistajateks. Kuuleme, kuidas peale suminat karmi häälega mees uuesti rääkima hakkab.

„Indrek, kas sa oskad aimata, kelle juures see tüdruk saarel võib olla?” küsib ta.

„Kui ta rääkis metsamehest, siis saab see olla vaid Saksbi metsavaht. Eile tuli küll tema juurde mandrilt kahe autoga rahvast ja ühes olid naisterahvad. Selle metsamehe naabrimees olla koguni ühte piigat alasti õues ringi lippamas näinud,” vastab see salapärane Indrek.

„Kohe minge uurige, kes seal on ja kas neist ka tüli võib tekkida. Vastavalt olukorrale lahendage asi. Vaadake, et tunnistajaid ei jää. Plika olgu igaveseks kadunud,” annab karmi häälega mees korralduse. „Hommikul esimese praamiga läheme mandrile tagasi.”

Nüüd hakkab meil Margusega kiire. Mikk ei saa kohe aru, miks me ukse poole tormame.

„Kuhu ja mida?” on tema ainus küsimus.

„Autod silma alt ära ja siis valvele,” vastab Margus musta jopet selga ajades.

Tean, et heinasao sees on koht vaid ühele autole. Seekord peab see olema vist minu oma. Autot käivitada aga ei tohi, see tuleb enda jõul saadu lükata. Meil on kiire. Avan kiiresti autouksed – hea veel, et ma signalisatsiooni peale ei pannud. Nüüd käik välja ja lükkama. Mikk on samuti appi tulnud. Hea oli, et auto seekord heinasaole nii lähedale ajasin.

„Korras,” kõlab Marguse suust, kui ta on sao kinni pannud. Selle sees on laudadest ehitis. Igal aastal vahetab Margus ka korra heina. Kuidas ta seda teeb, ei tea ka mina täpselt. Liigume kiiresti tuppa tagasi. Järgmine mure on nüüd uste lähedalt kõikvõimalikud naiste riided ära korjata. Näeme ka, et juba lähenevad mööda teed majale kolme auto tuled. Õnneks on meil vaid väike lamp põlema jäänud. Haaran riided sülle ja torman trepist üles. Kaaru on valvel Triinu ukse taga. Lähen oma tuppa, võtan pintsaku taskust relva ja surun selle kramplikult pihku. Kuulen, kuidas välisuksele koputatakse.

„Tere ööd, Margus,” kuulen kellegi häält. See on arvatavasti seesama Indrek.

„Tere Indrek,” vastab Margus tervitusele. „Mis sind nüüd keset ööd minu juurde ajas. Lootsin juba, et me kadunud sõbrannad tulevad tagasi. Läksid teised peol kaduma ja siiamaani pole teistest midagi kuulnud.”

„Kuhu nad siis kadusid?” uurib Indrek.

„Üks sõbranna kadus ära ja teine läks omakorda teda otsima. Nüüd on siis mõlemad kadunud nagu vits vette,” vastab Margus.

Ise mõtlen hirmuvärinal, kas suudab ta need mehed ära petta ja kui hästi see Indrek teda tunneb?

„Tulge siis sisse, hakkasime sõbraga suurest kurvastusest jooma. Naised läinud ja teha pole miskit,” kuulen Margust ütlevat ja oma nalja peale naervat.

„Ei, sisse me ei tule. Tahtsin tegelikult hoopis küsida seda, et eile öösel sõitis üks auto saarel ringi ja tegi hulga avariisid. Püüame nüüd neid leida. Lootuses ehk kihutavad täna öösel kah.” vastab Indrek, püüdes varjata tuleku tegelikku põhjust. „Kui kuulete midagi, siis helista mulle. Kui aga peaksime saarel kihutajaid otsides teie naisi nägema, siis annan neile teda, et sa neid koju ootad.”

„Teeme nii, oleme rääkinud,” vastab Margus.

„Ah jaa, millega need sinu naised sõidavad?” uurib Indrek veel.

„WV Passatiga uuemat tüüpi,” vastab Margus.

„Kui juhtume nägema, siis juhatan nad tagasi. Head ööd. Või õigem oleks öelda, head joomist,” kuulen veel Indrekut ütlemas ja samas kolksatab välisuks kinni.

Näen aknast, kuidas see Indrek läheb autode juurde ja räägib ühe selles oleva mehega. Istub siis teise autosse ja nad sõidavad keskuse poole tagasi. Loodan, et Marguse plaan läks korda. Kui ei, siis saab meil üsna raske olema. Lähen trepist alla.

„Läksid nüüd arvatavasti saart kammima. Nüüd on vaja mõelda, mida me edasi teeme?” ütleb Margus.

„Mis meil ikka muud teha on, kui oodata,” pakub Mikk.

„Esimese praamini on veel 4 tundi aega. Nad võivad mingi lolli ettekäändega siia uuesti tagasi tulla ja pole sugugi võimatu, et ka maja puistata,” lausub Margus. „Me peame neid ennetama.”

„Aga mida siis teha?” on Mikk nõutu.

Näen kuidas Margus üritab mingit head plaani välja mõelda. Ta tõuseb ja läheb kabineti poole. Seal asub ta juba olemasolevat linti tagasi kerima. Muidugi, lahendus peab olema seal. Lint hakkab käima just sealt, kus me enne välja tormasime.

„Kui nad neid ei leia, siis on vaja kindlaks teha, kes need olid ja kui nad on Tallinna inimesed, siis nad seal ülesse otsida,” räägib karmi häälega mees.

„Just nii boss,” vastab hästi jämeda häälega mees.

„Võib-olla põeb see piiga kuskil ja alles hommikul ilmub välja. Meie lähme esimese praamiga mandrile. Sellele kohalikule makske hästi, las uurib nende naiste kohta kõik välja, mis aga saab. Eks mandril siis lahendame asja lõplikult,” lisab karmi häälega mees.

„Boss, Indrek just helistas. Need litsid ei pidanud seal olema. Üks oli teist otsima läinud ja samuti kadunuks jäänud,” kuulen esimest korda venekeelset juttu.

„Las siis otsivad saarelt. Neil on aega 3 tundi,” annab karmi häälega mees käsu.

„Just nii boss,” raporteeritakse talle vene keeles.

„Kuidas me mandrile saame, ilma, et keegi ei teaks, kes me oleme?” uurin Marguselt.

„Mul on üks plaan, aga praegu mine magama,” kuulen vaid Marguselt.

„Miks? Ma ei saa magada. Miskit peab ju teha saama,” vaidlen Margusele vastu.

„Sina ei saa, mitte praegu. Mina aga küll. Mine rahulikult magama ja ära palun vaidle enam mulle vastu,” on Margus resoluutne.

„Ehk aitab tema kogemus ka veidi?” püüab Mikk ka midagi öelda.

„Ei,” jääb Margus endale kindlaks. „Tal on vaja magada ja hommikul puhanud ja selge peaga olla.”

Väljun kabinetist. Kas peaksin omale ka ühe tee keetma? Samasuguse nagu ennist Triinule tegin? Siis tuleb ehk ka uni. Otsustan aga lõpuks, et suudan ka ilma selleta magama jääda. Lähen trepist üles. Kaaru istub truult Triinu ukse ees. Teen talle ühe pai ja lähen tuppa. Mõtlen, kas ma viitsin hambaid pesta või mitte. Otsustan, et ma ei viitsi ja viskan niisama voodisse.

Kas mitte sarnane olukord ei sundinud mind kunagi siia saarele põgenema? Tunnen ennast praegu äärmiselt halvasti, mu puhkusest on saanud õudusunenägu. Mul oleks nagu paha karma, mis kohe kisub õnnetusi ligi, nii endale kui ka teistele.

Tunnen kui väsinud ma tegelikult olen. Olen jooksnud mingi 10 km ajaga võidu. Proovin oma peas unega võideldes mingit plaani välja haududa, kuid uni saab must varsti võitu.

( … järgneb)

KOLM PÄEVA ELUST 16. osa

2 kommentaari

§ 101. Tahtlik tapmine raskendavail asjaoludel

Tahtliku tapmise eest, kui see pandi toime:

1) omakasu ajendil või

2) huligaansel ajendil või

3) teise kuriteo varjamise või selle toimepanemise hõlbustamise eesmärgil

või seoses vägistamisega või

4) seoses kannatanu poolt teenistusliku või ühiskondliku kohustuse täitmisega või

5) kahe või enama isiku suhtes või

6) süüdlasele teadvalt raseda naisisiku, rauga või lapseealise suhtes või

7) eriti piinaval või eriti julmal või paljude inimeste elule ohtlikul viisil või

8) isiku poolt, kes on varem toime pannud tahtliku tapmise, välja arvatud käesoleva koodeksi §-des 103 ja 104 ettenähtud tapmine, või

9) lõhkeseadeldise või lõhkematerjali kasutamisega, karistatakse vabadusekaotusega kaheksast kuni viieteistkümne aastani või eluaegse vabadusekaotusega

9. TEOD JA TAGAJÄRJED ( 1.osa)

Istume kõik peale Triinu Marguse söögitoas. Kuuleme, kuidas Triinu üleval vannitoas veel voolata laseb. Juba 2 tundi on ta vannis istunud.

„Mida ta sulle rääkis?” uurib Margus minult.

„Ta ainult nuuksus mu õla nahal. Ei rohkemat midagi. Kuidas ta nii rumal võis olla? Mida sa Margus talle rääkisid? Miks ta üldse läks selle mehega kaasa?” ei anna see asi mulle siiani rahu.

Kuuleme, kuidas vesi vannitoas lõpuks kinni keeratakse. Margus on juba väga tugeva uinuti valmis seganud, seda andis ta mullegi, kui ma esmakordselt saarele tulin. See on maarohtudest valmistatud. Kui sa oled oma une täis maganud, ärkad hoopis teise inimesena. Vannitoa uks käib. Triinu läheb oma tuppa. Võtan laualt joogi ja lähen trepist üles ja koputan ta uksele.

„Clo, kui see oled sina, siis tule sisse, teised ärge palun tulge,” kostab toast vastus. Astun uksest sisse. Ta lebab voodis, teki all, näoga seina poole.

„Kuidas sa ennast tunned? Kas sul on parem olla?” küsin.

„Musta, ropu ja väärtusetuna,” kuulen vastust.

„Võta joo, see teeb su olemise paremaks. Ja siis ürita magama jääda.”

„Ma ei taha magada. Mulle juba anti midagi juua. Sellepärast ma ei mäletagi midagi. Miks ta heaga ei küsinud? Ma poleks talle ei öelnud. Miks oli seda kõike vaja teha jõu ja vihaga?” ta hakkab jälle nuuksuma.

„Joo nüüd seda. Ma ise keetsin,” ulatan talle joogikruusi.

„Hea küll,” võtab Triinu pakutud tassi vastu ja joob. Hea kui ta kõik ära joob, siis jääb ta ruttu magama.

„Püüa magama jääda. Kas ma olen sinu juures?” kohendan Triinul tekki.

„Ei ma olen parem üksi,” ütleb ta jõuetult ja keerab ennast jälle näoga seina poole.

„Olgu ma lähen siis alla. Hõika kui sa midagi vajad!” pööran ennast minekule.

„Jah. Aitäh kõige eest, homme räägime,” ütleb Triinu veel.

Astun uksest välja. All vaatavad poisid mulle mõlemad otsa.

„Mis ta rääkis?” uurib Margus.

„Talle joodeti miskit veel sisse. Ta on šokis, aga ma loodan, et ta lõpuks magama jääb,” vastan ja istun toolile.

„Tahaks sellised oma käega tappa!” uriseb Mikk.

„Meie ei saa enam midagi teha. Las ta magab ja rahuneb,” vastan, „meil on veel palju tööd teha.”

„Lint alles käib. Neil on palju jagada. Vahepeal huvi pärast kuulasin,” ütleb Margus, tõuseb ja hakkab kohvi tegema.

Kuidas ta küll aru sai, et ma kohvi tahan? Kui ma trepist alla tulin siis just mõtlesin sellele, et kas paluda Margusel kohvi teha või mitte. Siis otsustasin, et kui ta peaks ise tahtma, küll ta siis teeb. Nüüd ta tõusis ja hakkaski tegema. Jällegi oli ta minu mõtetest sammu ees, nagu on seda ka Kaaru.

„Kuidas Kaaru küll meid leidis?” pärin Marguselt.

„Kas sina, kes sa seda koera kutsikast peale tunned, pole veel aru saanud, et kui on kuskil mingi probleem, siis tema on alati kohal. Kaaru on nagu sina oled! Ikka alati seal, kus keegi abi vajab,” ütleb ta ja vaatab neid sõnu lausudes mulle pikalt otsa.

„Mina ei haista kõiki asju õhust! Kaaru nagu tajuks toimuvat igal sammul. Kui teda vaja on, on ta alati kohal. Ka täna õhtupoolikul sadamas. Ta tajus ära halbade inimeste tuleku, isegi urises ja haugatas. See kõik on hämmastav. Muide, kus ta küll ise on?” küsin jutu lõpuks ja tõusen, lähen külmkapi kallale, seal peaks olema kilekott viineritega. Alles nüüd meenub mulle, et mul endalgi on kõht üsnagi tühi. Võtan kaks viinerit ja taldrikult mõned viilud juustu. Sulen külmutuskapi ja sean sammud välisukse poole.

„Kuhu minek?” küsib Margus.

„Kaaru juurde,” vastan ja tahan juba välja astuda, kui kuulen Margust ütlevat: „Ära mine. Ta istub kindlasti Triinu ukse taga. Hõika teda, ta peaks toas olema, ma ennist kuulsin, kuidas ukse luuk sahises.”

„Kaaru!” hõikangi vaikselt ja kohe kuulengi, kuidas ta krõbinal trepist alla tuleb, minu juurde jookseb ja oma külma nina mulle pihku pistab. Istun puude kastile, ühes käes on mul viinerid ja teises juustutükid. Esimese hooga pakun talle juustu. Koer nuhatab korra ja vaatab teise käe poole. Turtsatan, sest see, kuidas Kaaru taipab, mida ma talle tegelikult anda tahtsin, on järjekordselt hämmastav. Ulatan talle viinerid, ise teda teise käega sügades. Ta ei ahmi nagu enamus koerad, seda mis neile antakse. Ta on igat pidi lausa inimlik. Oma käitumisega paneb ta mind tahtmatult mõtlema selle peale, et temas koerana on rohkem inimlikku, kui minu „sohvapadjas” inimesena. Tal on paljuski paremad kombed ja alati, kui mul on tuge vaja, on ta olemas, talle võib kindel olla. Mõtlen sellele, et hulka parem on olla sellise koera omanik, kui pidada kodus „sohvapatja”, kellest pole mitte mingisugust tuge. Nagu minu mõtteid lugedes tõmbab Kaaru oma kareda keelega üle minu näo ja suundub trepi poole. Ta leiab, et tema valvepost on praegusel momendil Triinu ukse taga. Tema kohuseks on kaitsta ja olla truu sõber.

„Said oma „musid” Kaarult kätte, tule joo nüüd koos inimestega kohvi, siis lähme kuulame, mis meie „külalistel” on huvitavat rääkida,” kutsub Margus, katkestades mu mõtted.

Sedasi istudes ja mõtiskledes polegi ma aru saanud kuidas kohvi on vahepeal valmis saanud. Tõusen puukastilt ja astun laua juurde. Margus on ka saia, võid ja ühteteist võileivapealset lauale pannud.

„Kui sa Kaarule juustu pakkusid, sain aru, et sul on kõht tühi. Tee omale võileiba ja joo kohvi. See peaks sullegi parema enesetunde looma,” ulatab Margus mulle kruusi ja naeratab.

Minu teadvusse polegi selle juhtumi koledus veel jõudnud. Alles nüüd, siin vaikselt istudes taipan, kuidas see kõik alles minuni jõuab. Nagu ikka olen ma pika vinnaga selliste asjade kohapealt. Reageerin ja tegutsen kiiresti, kuid asja tegelikku olemust taipan alles siis, kui kõik juba ammu möödas on ja teised oma paanitsemise lõpetavad. Kiirreageerija – rumal nimetus, kuid minu olemuse tabamiseks sobivaim.

Naudin oma kohvi. Nagu alati, on see suurepärane. Seekord otsustan aga seda piima lisamisega rikkuda. Tõusen ja toon külmkapist piimakannu. Valan piima ja kuulen nurinat Marguse suust.

(…järgneb)


KOLM PÄEVA ELUST 15. osa

Lisa kommentaar

OLLA JA ANDA ENDAST KÕIK ( 2osa)

„Triinu on kadunud ühega neist,” sosistab Margus mulle kõrva. „Vaatan välja, kas autod on kõik alles.”

Nüüd on mul juba tõeline hirm. Oli seda nüüd vaja, nagu jänesele viiendat jalga.

„Kohe oleme kohal,” ütlen Margusele ja näitan käega Mikule eemalt paistvate tulede poole.

„Autod on kõik alles,” kuulen Margust ütlevat.

„Ma lähen maja juurde,” ütleb Mikk, ”sina oota mind 300 meetrit vasakul.”

Näen kuidas ta pimedusse kaob. Hoian vasakule ja koban taskus relva järele. Lükkan selle kaitseriivi lahti ja sammun pimedas ettevaatlikult edasi.

„Liidrite nõupidamine käib,” kuulen Miku häält, „ma panen kuulari akna vastu. Lindistage.” Samal hetkel hakkab mu kõrva kostuma jutukõma.

„Lükkasin lindistama. Kaduge nüüd sealt. Hakkan Triinut otsima. Teie minge tagasi autode juurde,” jagab Margus korraldusi.

Liigun kokkulepitud kohta, varsti näen ka Mikku.

„Lähme nüüd kiiresti. Triinu vaja ruttu üles leida. Muidu võib asi hulluks minna,” ütleb Mikk ja hakkab tuldud teed tagasi minema. Mõtlen, et oleksin ju võinud lausa autoga sinna maja juurde sõita ja selle kuulari aknale panna. Varsti oleme selle tühise asja pärast 10 km maha jooksnud. Selliste mõttetute tegevuste pärast vihkangi ma kogu seda süsteemi. Oli seda nüüd vaja, mõtlen jooksutempos. Kuulen, kuidas metsast kostub raginat. Mikk tarretub ja haarab relva ning on valvel. Järsku tunnen, kuidas miskit külma ja märga lükatakse mulle pihku. Ehmatan ja pöördun ümber – Kaaru, kurat võtaks. Minu ees seisab Kaaru ja liputab saba. Ka Mikk pöördub, relv ette sirutatult, kuid samal hetkel pudeneb see ta käest maha. Kaaru on vaikselt, kuid kõvasti ta käest haaranud.

„ Kurat võtaks, Kaaru!” hüüatab Mikk.

„Mis, kas poiss on seal?” uurib Margus, ka tema on kuulnud.

„Jah, ilmus teine metsast nagu vaim,” vastab Mikk.

„Siis on asi Triinuga paha. Tulge ruttu,” ütleb Margus.

„Kaaru! Kultuurimajja!” annan koerale käskluse. Ja kohe hakkabki Kaaru meie ees sörkima, kuid varsti pöördub ta kitsamale rajale. Usun, et Kaaru teab otseteed, järgnen talle julgelt, ma usaldan seda koera täiesti. Liigume kiiresti ja olemegi peagi kultuurimaja taga metsas. Kui minu maastikutunnetus mind ei peta, siis lõikasime veel umbes 2 km, kohe oleks pidanud Kaaru kaasa võtma.

„Kohal!” annan Margusele teada.

„Ma olen autode juures,” kuulen vastust.

Liigume veel viimaseid meetreid metsas. Kohe oleme kultuurimaja valguse käes. Riided on täpselt sellised nagu enne.

„Nii, nüüd on vaja otsimist alustada,” ütleb Margus.

Nõustume Mikuga. Kaaru sikutab mind varrukast. Mõistan, et ta kutsub mind kuhugi endaga kaasa.

„Kaarul on siht teada. Clo, mine Kaaruga. Hoiame sidet,” pöördub Margus ringi ja Mikk läheb talle järgi.

„Lähme siis, Kaaru. Sina näitad teed,” sean oma sammud Kaaru järgi. Ta jookseb minu ees täpse tempoga. Ta teab hästi, kui kiiresti ma temale järgi jõuan. Läheme esialgu mööda teed. See tee viib mere poole. Mõtlen, miks küll Triinule oli vaja minna mingisuguse suvalise mehega kuhugi metsa. Kas tema vajadus seksi järgi oli tõesti nii suur? Millest ta küll puudust tundis? Või on tal mingi alateadlik soov niiviisi ennast tõestada? Kes nende blondiinide hingeelu lõpmatuseni teab.

( pilt pole sihilik ja ei ole kohaga seotud)

Kaaru pöörab metsasihile. See tee viib suurte kivide juurde, nende kivide taga on meri. Kaaru vaatab mulle üle õla otsa. Kas mu tempo langes? Lisan kiirust. Järsku ta peatub ja pöördub metsa. Lähen talle järele ja kuulen korraga kellegi samme. Koer sikutab mind varrukast. Kummardan ja peidan ennast. Üks mees tormab mööda metsasihti tagasi võõrastemaja poole. Kui minu silm nüüd ei petnud oli tegemist sellesama mehega, kes Triinut saalis aktiivselt uuris. Kohe jõuab ta suurte puude varju ja kaob mul silmist. Kaaru tõuseb ja hakkab kiiresti edasi jooksma, suurte kivide poole. Mina järgnen talle. Jooksu pealt teatan sellest, mida nägin, ka Mikule ja Margusele.

„Kohe peaksime teda siis nägema,” vastab Margus, ”tulime ju sulle ja Kaarule ringiga järgi.”

„Tore, tehke temaga midagi!” vastan Margusele ja jooksen edasi. Suured kivid paistavad. Kaaru nuusib aktiivselt ja jookseb kivide vahele. Järsku ta haugatab. Liigun ka sinnapoole. Kivide vahel maas lebab puruks kistud riietega teadvusetult Triinu. Kummardun ta kohale ja katsun teda püsti upitada, kuid ta ei võta jalgu alla.

„Leidsin. Arvatavasti vägistatud ja seejärel oimetuks löödud,” teatan poistele.

„Kohe oleme seal,” vastab Margus.

Triinu hakkab aega mööda toibuma. Kuulen ta vaikseid nuukseid. Miks talle seda küll vaja oli? Püüan Triinu riideid koomale kiskuda ja teda püsti tõsta. Ta hakkab esialgu mulle vastu. Arvatavasti veel taipamata, et mina pole see, kes talle liiga tegi. Kaaru limpsib aktiivselt Triinu nägu. Lõpuks saab ta aru, et miskit tuttavat toimub tema umber ja haarab Kaaru kaelast ning hoiab teda, puhkedes lohutamatult nutma.

( … järgneb )

Older Entries