Wildi idee ja uus rändauhind – Ogara Emase Karikas!

5 kommentaari

Täiesti lootusetu 😦
Ma olen mitu mitu nädalat olnud lausa kabuhirmus, et keegi järsku mõnusatest sõpradest teeb nalja ja annab mulle selle sinise koleda karika. Ma kardan, et ma oleks häbi pärast maa alla vajunud ja ennast täitsa tõesti kiilaks ajanud…
Ma pole isegi viisakaid sõnu otsinud ja ühe hirmu peale lausa pornot riputanud ülesse, nii et ma pidin lausa vabandama. Ajasin Ramloffi tigedaks enda peale veel lisaks, et vaid olla negatiivne… et kellegil ei tuleks isegi mitte pähe…. Muidugi siirad vabandused veelkord Ramloffi ees!!

Ma pakun välja Ogara Emase Karika.
Reegel 1 – anna kahele inimesele EDASI, ehk siis asja ei tohi tagasi lajatada sinna, kust ta tuli.
Reegel 2 – vaatamata nimetusele, mis võib olla eksitav, on sooline diskrimineerimine rangelt keelatud.
Reegel 3 – reeglist 1 ja 2 tuleb kinni pidada.
Rohkem ettekirjutusi polegi. Põhjendada võib, aga ei pea.

pomm11
Ja nüüd Wildikas saab sellise trikiga hakkama!!! Tema, kes on väärikuse-harituse ja aususe võrdkuju!! Ta mõtleb välja midagi efektiivsemat!!! Mõtleb välja isikupärast ja ulatab selle mulle ( ise veel reegleid rikkudes, et poleks soolist ebavõrdsust nagu ta reeglitesse kirja pani ja ometi said selle kauni pommi kaks naist )
Ma muidugi ei tea, kust oli tal see sügavam inspiratsioon ja taipamine, et mulle meeldivad sellised mustad pommid, ( kahtlustan, et edasi visates on minu kaunistused sellel pommil asjakohased ) sest vähestele meeldivad mustad pommid ….

Igatahes olin ma õhtul mitmeks tunniks sõnatu ja ei olnud suuteline isegi verbaalset kriitikat tekitama Dr. Houset vaadates… Maja oli vaikne ja lapsed olid hämmastusest samuti keeletud….

Nüüd olen ma sellest jahmatusest üle saanud ja lootuses, et keegi mind enam selliste asjadega ei ehmata ja tummaks ei löö ( ometi sai kord see ka välja öeldud, kuidas ma pelgan seda ) siis annaks selle ilusa POMMIKESE edasi hoopis Virgo Kruvele ja sellele ühisblogile ( ma saan nii aru nagu) mis räägib kuulsustest.

Naisi pole diskrimineeritud ja mehed on kah oma jao kätte saanud 🙂

Mina kummardan aupaklikult Wildika ees ja hingan kergendatult – saab jälle rahus magada 😀

Ps. Unustasin mainida, et seda VÄÄRIKAT autasu vastuvõttes panin selga oma lumivalge pluusi ja musta seeliku, et ikka kaunis välja näha sellise sündmuse puhul.

Mida ma loen – Top100

Lisa kommentaar

Virgo Kruve tegi otsa lahti ja hakkasin minagi uurima neid, kes siis seal Top100 istuvad ja keda ma igapäevase ringiga loen.

Kui mul on aega, siis loen paljusid ja olen need ka kõik omale pannud blogirulli. Ma ei viitsiks neid siis otsida kuskilt topist või kammida esilehte.

Naljakad pildid tulevad niikuinii esilehel välja, kirjas seal ju midagi pole seega mis ma tast loen?

Estmetal on filmide ja muusika inimeste kogum. Ma pole kummagi fänn. Seega ka see leht jääb minust puutumata.

Nirti on tavapäraselt hommikul esimeste seas, kelle lehe lahti löön. Uudistades, mida huvitavat ta näinud, leidnud, kuulanud. Nagu omamoodi hommikune tõdemine, et maailm on enses kohas.

Aarne on esimene siis, kui hommik on tujutu ja mõru. Kasvõi leian midagi vana, mis teeb tuju heaks ja paneb uskuma, et maailmas on palju lahedat.

Poliitika vajaduse saan ma Vaheri ja Marko ning veel mitmete poliitikute blogidest uudishimutsetud. Sealhulgas Mart Laari blogist.

Muidugi veel hommikused rõõmud: Kukupai, Ramloff, Arni, Wild, Sgjelle, Tiiuspaikka, Naine, Väike nõid,

Egas ei saa unstada Larkot ja Kirjatsura ning Steni, kes on samuti loetavuse topis minu jaoks. Nemad muidugi siis, kui on hetk ja rohkem aega. Igal hommikul ma lihtsalt ei jõua nendeni, kuid egas siis midagi lugemata jää 🙂

Lisaks veel mõned salablogid, mida ma siin välja tuua ei saa, sest neid ei leia otsinguga ja nad on lihtsalt peidus.

Seega esimene sada saab ka minul üsna tihedalt üle loetud, seega ei imesta ma sugugi, et nad on just esisajas 🙂

Muidugi on seal mõni blogi, mida ma ka siis ei loeks, kui selle eest raha makstaks. Kuid õnneks neid pole palju.

Seega see Top100 õigustab ka minu seisukohalt vaadates oma kohta 🙂

Kõigile mõnusat kirjutamist ja mulle veel mõnusamat lugemist!

ELU vs ELU

1 kommentaar

Tänases telekavas oli üks üllatus, kell 15.55.
Mängufilm Kramer Krameri vastu ( Kramer vs Kramer, USA 1979 ) draama
Mäletan ennast suhteliselt noore inimesena seda filmi vaatamas kinos mis asus tallinnas viru tänaval. See oli selline pisike kino ja seal võis vist olla mingi kasin 40 kohta. Igatahes on see film jätnud mulle hea ja sisutiheda mälestuse. Ma arvan, et aasta võis siis olla 1980 või 1981, kui ma seda filmi seal nägin. Mäletan veel, et pilet maksis siis seal väga vähe. Kas 10 või 15 kopikat. Igatahes mõtlesin ma mingite asjade üle järgi peale selle filmi vaatamist.

Siit ka selle filmi tutvustus:
Rezhissöör: Robert Benton Osades: Dustin Hoffman, Meryl Streep, Jane Alexander, Justin Henry, Howard Duff, George Coe Ühel päeval teatab Joanna (Meryl Streep) oma karjäärile pühendunud abikaasale, et jätab ta maha. Olles pikki aastaid olnud kellegi tütar ja kellegi naine, läheb ta otsima iseennast ja jätab nende 6-aastase poja abikaasa hooleks. Ted üritab korraga tegelda mitme asjaga: teha karjääri ning õppida tõeliselt tundma oma poega. Ta teeb pojale süüa, käib temaga pargis jalutamas, mõistab tema hirme ja loeb silmist ta soove. Esimest korda elus tunneb ta end rahuloleva lapsevanemana ja on enda üle uhke. Kuid siis tuleb Joanna tagasi ja nõuab eestkoste õigust poja üle endale.

SIIT NURGAST JA SEALT NURGAST – KESKPÕRANDALE KOKKU

Lisa kommentaar

Mõtlesin välja teema: MINA EI MILLESTKI. Seega kõik järgnev pole pärit mitte minu mõtetest vaid seda on kirjutanud teised inimesed. Need kõik on katked, mis on mulle silma jäänud. Ainus mis mind sellega seob on pealkiri. Mõni neist saab hea ja mõni neist kole. Seega ise kirjutasite – ise lugege. Hapukurgi hooaeg – tedagi 

Arvan minagi, et maailmas on kõik tasakaalus. Hea ja kurjus. Mida annad, seda saad. Ja kõik need muud üldtuntud ütlused tasakaalust. Nõustun mõttega, kuid ainult osaliselt, et kõik see, mis meiega juhtub, on kinni meis endis.
*
Ma ei oleks täna vist üldse kirjutama hakanud, kuid tavapärase õhtuse blogideluure käigus avastasin oma ebameeldivaks üllatuseks, et valla on pääsemas priskemat sorti vihavulkaan. Mitte, et ma nüüd peaksin end võimeliseks loodusjõude taltsutama kuid siiski…Nimetagem seda siis kasvõi lõkke ääres higistamiseks -niiskus on niiskus, loodan, et see tilk pole bensiin.
*
Nii nirud, et peab seitsme vapra meremehe kombel püksirihma ja kirsatalda sööma. Ilmselt pikapeale oleks need Vaiksel ookeanil parvetajad ka üksteist ära söönud, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Siiski, tuli veel meelde, kuidas heroiinihuvilised üksteisele kirju saadavad – et leotavad marki herovedelikus ja siis kirja adressaat lutsutab marki, et silmad pahupidi.
*
Ega siis midagi, tolmuimeja välja, stepsel sisse ja imema. Aga tutkit, tuba sinist suitsu täis. Kust tuli? Ikka tolmuimejast. Kärssas täiega. Ruttu stepsel seinast välja ja imeja prügiautot ootama. Nüüd tuulutan tuba ja mõtlen, mis nipiga see põrand puhtaks saada. Ilmselt vanaaegsel viisil harja ja kühvliga.
*
Aga sellega ma olen üldiselt nõus, et Jäärale oleks kõrvale vaja kedagi, kes seda tema alustamismaaniat stabiliseeriks ja suudaks seda algset indu jälle üles puhuda, sest tõesti, ma olen võimeline end tahtega sundima asju lõpetama, kuid enamasti on need tahtega lõpetatud asjad mulle peale lõpetamist vastikud, kuni selleni välja, et vahel ma annan toidu peale selle valmissaamist teistele süüa, sest minu enda jaoks on selle valmistamise protsess muutnud selle ebameeldivaks ja vastikuks, maitsest sõltumatult.
*
Kevad hakkab suveks üle minema. Minu jaoks lõpeb kevad siis, kui sirelid ja kastanid on ära õitsenud. Ehk siis praegu.
Lastel algas suvevaheaeg.
*
Kolmas arvas, et temagi peaks uuesti arstile minema, tal on mingi herneke kaela peal. Kunagi käis näitamas, eriti see teda ei vaeva ning arstid pole veel aru saadud, mis see on.
Panime talle kollektiivelt diagnoosi, säästab enda ja arstide aega.
Diagnoos: teda on kaaperdatud ufonautide poolt, nüüd on talle kaela peale nagu koerale kiip istutatud. Ta on nüüd ufonautide tõukoer või midagi sarnast. Lihtne ja loogiline.
Nii et pole siin midagi vaja mitu aastat meditsiinilist koolitust, natuke scifi filme ja me paneme teile ise diagnoosi ! 🙂
Järgmine palun!
*
Eva loodetavasti tuleb suvel veel, siis juba oma armsa tütrega. Elviina lubas järgmisel aastal tulla ja jääda paariks päevaks. Vahva, sest siis õpin ma Elviinalt nii mõndagi. Ta ju on kuldsete kätega, ehtne perenaine, erinevalt minust, kes ma ei koo, keeda ega küpseta siiani nagu peaks.
Igatahes nüüd on paras moment tänada Evat võilillemee eest ja Elviinat isekootud sokkide, armsate linikute ja küpsetiste eest!
*
Sammun tagasi esiust sisaldava majapoole suunas (elik siis teisele poole maja), kui näen, et… nurga tagant lippab mulle vastu mu poeg, paljajalu ja rõõmsameelne. Argh!
Küsin et: “Ise ikka saad aru, millega sa just praegu hakkama said?????”
“Ei. Mis on siis? Sina teed ukse lahti ju?!”
*
Omalt poolt lisaksin ühe idee järgmisel nädalal kõmu tekitamiseks: linnapea võiks nõuda happevihmade ühe põhilise komponendi, divesinikmonooksiidi, keelustamist või vähemalt kasutamise piiramist (20:00 – 8:00). Kõik roheliselt mõtlevad kõlupead oleksid kohe kambas…
*
Ma usun, et kui Pätsi või Laidoneri (muide, mõlemad ju langesid Nõukogude Liidu repressioonide alla – mis häda oleks olnud Pätsi Siberisse saata ja Laidoneri vangi panna, kui nad oleksid nii suured Nõukogude Liidu sõbrad olnud?) käest praegu küsida, kas nad tegid õige otsuse, kui allusid Nõukogude survele, siis nad ütleksid ka praegu, ja eriti praegu, nähes Eestit taas vabana ja õitsvana, et jah, see oli õige otsus. Mitte hea otsus, aga olemasolevatest parem. Selles, et Nõukogude Liit Eesti okupeeris ja punane terror nii palju kurja tegi, oli süüdi ainult Nõukogude Liit.

INIMESED ON VAHEL ILUSAD JA HEAD

2 kommentaari

Mõtlesin välja teema: MINA EI MILLESTKI. Seega kõik järgnev pole pärit mitte minu mõtetest vaid seda on kirjutanud teised inimesed. Need kõik on katked, mis on mulle silma jäänud. Ainus mis mind sellega seob on pealkiri. Mõni neist saab hea ja mõni neist kole. Seega ise kirjutasite – ise lugege. Hapukurgi hooaeg – tedagi 

Ei teagi, millest see tuleb, aga alati, kui läheneb jaanipäev, tuled Sina mulle väga meelde. Tulid eile, kui ma maasikavälul metsmaasikaid noppisin ja sipelgaid vaatasin – umbes samamoodi nagu 17 aastat tagasi. Ja tulid täna, kui ma kasevihta tegemas käisin ja needsin saatust, et sind enam pole. Jah, nii palju aastaid on möödas, aga alles nüüd saan ma aru, et sind enam päriselt enam kunagi ei ole. Kuigi, sa elad edasi, minu südames ja teiste südametes, kelle jaoks sa kallis olid.

Ma olen alati olnud arvamisel, et kaks reisi Eestisse on sama, mis üks korralik reis lõunamere saartele. St. sama kulukas, sama väsitav ja sama huvitav. Nüüd kui suurem väsimus möödas, natuke reisimuljeid kah. Kuigi ma endale eriti ei tahtnud tunnistada, olin ikka reisipabinas küll. Kolmepäevase reisi kohta oli muljeid rohkem kui teine kord paari nädalasel. Pealegi kui kohapeal olime vaevalt kaks ööpäeva.

Mina ise keeran oma eluraamatus ette uue puhta lehe ning esimese asjana, esimese sõnana panen sinna kirja Sinu nime..suurte rasvaste tähtedega.. Iga hetke Sinuga üheskoos, need panen ma sõnadesse ning kirjutan need üles sellesamuse lehe peale.. See on Sinu lehekülg! Käsi Sinu käes, Sinuga käsikäes.. Loodan, et see õnn.. Loodan, et see jääb kestma..

Miks on nii, et kui inimesed kuulevad mingit väga head või väga halba uudist, siis on tükk aega veel tunne, et see ei saa ju nii tegelikult olla – ilmselt on kuskil tehtud mingi eksitus. Hea uudise puhul tahaks sõnumitoojat “süüdistada” rumalas naljas, halva uudise puhul lihtsalt loodad salamisi, et äkki on ikka kuskil tehtud mingi väga valus viga.

Päris ammu, kui laevadel veel aurukatlad olid, sõitis Jaan merd, küttis katelt. Kala- või kaubalaeval, seda ma enam ei mäleta. Aga eksootilistel maadel käis ta ära küll. Minagi sain kunagi kingituseks suure merekarbi, on praegugi veel ema juures alles.
Kui laevaelu otsa sai, hakkas Jaan kraanajuhiks. Majaehituseks vajalikud plokid tõstis ka oma kraanaga paika.

Mul olid tuttuued kepid, kuu aega tagasi ostetud. Täiesti algaja, nagu ma olin, ei teadnud isegi, kustpidi kepp kätte võtta. 🙂 Leidus abivalmis inimesi, kes: tegid kepid parajaks, pingutasid käerihma õigeks, näitasid põhivõtet (ma arvasin, et see on nagu suusatamine,

Newer Entries