.. aja ja surma ees …

1 kommentaar

Ammu pole mööda blogimaastiku liikunud ( nüüd tundsin jälle seda tunnet, miks ma kolamise lõpetasin ..) ning avastasin, et see mis mind sundis lõpetama kolamist veel laiemaks ja valdavamaks muutunud..  Selline nutune tunne tekkis. Kunagi kui ma veel noorem olin ( need viimased aastad on ka mulle laastavalt mõjunud.. ) oleks ma võtnud kätte mõõga ning tormanud seda kõike mõõgaga läbi torkima. Enam ei viitsi 😦 Näed kuidas nired jooksevad üldisemasse sitalaavasse … aga selle asemel valid –  kolad nendes päris ja selgetes jõgedes, mis selles suures sitalaavas ei uju … (mahedamalt ja uue tulemisena ..).

päris hetked

 

Õnneks midagi maailmas on muutmatu. Mõned asjad on päris ja näilisuse ja ajakulgemisega pole sellel mitte midagi tegemist. Need ülesse puhutud mullid, kukuvad varem või hiljem kokku. Need, mis on ajast tekkinud ja siiralt seisnud ajas ja ruumis, need ei purune ja peavad ka vastu sellele, et säilib lugupidamine ning päris tõeline olemine.

Miks ma seda hetkel kirjutan? Meenus lugedes blogisid jälle “väikse kärbse” onu Andry, kellega kunagi vaidluse sees ( oi, meil olid ikka täiesti vastakud arusaamad maailmast) jõudsime aga ühes asjas kindlale seisukohale – aja ja surma ees on kõik inimesed võrdsed.   Keeruline mõista .. sest nooruses arvame me kõik, et me oleme ajatud.. igipõlised ja igavesed..  ajame taga näilisust ja oleme selle üle uhked … päris asjad on aga hoopis seal, kus me neid näha ei oska… alles siis, kui kuskil kellegi mõni mull lõhkenud ja potsatust võib kilomeetrite taha kuulda, mõistetakse lihtsaid tõsiasju..  kasvõi seda, et aja ja surma ees oleme me kõik VÕRDSED.

Mängulust

2 kommentaari

Mäng – see on tavaliselt lastele omistatud tegevus. Kuid kas see ikka päris nii. Me kõik oleme omamoodi nukud sellel elu näitelaval. Me kõik mängime päevast päeva mingit rolli, tihti endale sellest isegi aru andmata.

Foto NAGI's: a k n a s t

Hoopis olulisem küsimus tekib, et kui tõsiselt keegi seda mängu nimega elu võtab. See aga juba sõltub sellest, kui oluliseks inimene ennast ümbritseva suhtes peab. Kui tõsimeelne ja järjekindel on tema teadmine iseendast. Kui inimene pole endast teadlik ja kõike tõsimeeli võtab, siis on tema elu üks suur vihastamise meri. Muidugi saab vihastamist kah teeselda ja see on kah üks põnev mäng. Tegelikult isegi see, kui me tööd teeme on üks liik mängu. Need, kes teevad seda tööd, mis neile meeldib, need mängivad lustiga. Kes vastumeelselt, need on justkui pahad tegelased, kuskilt mehhiko seebist….

Minu kass mängib kah hommikuti. Saba kohev ja ajab mööda maja mänguhiirt taga. Tema jaoks on see kah midagi väga olulist, sest kui teda sellel ajal segada, siis vaatab ta sind nii pahase näoga, juskui oleks sa teda kõige suurema roti püüdmise jahiretkel seganud.  Just nagu mingi mehhiko seebi halb tegelane, kes on vahele jäänud.. 😛

Meedia haukumine teemal, kas Kerli jäljendab mingit välismaa tibi või vastupidi – oo püha staarimäng. Kes meist seda poleks kõrvalt näinud ja vaikselt pihku itsitanud… Lahe kas pole?

Esmaspäeva hommik. Uus nädal hakkab… Egas midagi mõnusat mängulusti teile kõigile!

P.S. Isegi surm on kohati mäng. Keegi sureb – temal pole elavatest enam sooja ega külma – kuid elavad tantsivad ümber tema ja teevad traagilisi hääli. Pärast ennast vaadates on mõnedel inimestel häbi, kuid enamasti on nii, et inimesed respekteerivad seda mängu just sellisena nagu see on. ( NB! ma ei räägi praegu hingevaludest ja muudest tunnetest)

Ravime per*e kaudu hambaid …

5 kommentaari

Juba mõnda aega pole ma peale fotojahi peaaegu ühtegi postitust teinud.  Seda muret ei ole, et mul poleks midagi öelda. Öelda on palju ja samas on ka mu “kikkis kõrv” usinalt tööd teinud, kuid suur hulk inimesi on langenud emotsionaalsesse kaosesse, millel pole otsa ega äärt. Mida sa kirjutad või ütled, kui kõik seda emotsionaalselt võtavad ja kõike enda isiku kohta käivaks peavad….

Foto NAGI's: Need vanad UKSED

Jälle ma ei väsi kordamast, et meil on ikka jube hea elu olnud ja me oleme lihtsalt oma ressursid ära raisanud.

Mõned päevad tagasi vaatasin ma seda “Võlast vabaks ” saadet. Kange tahtmine oli öelda, et seal öeldud lause – säästa tuleb headel aegadel –  oleks vajalik info olnud meie Savisaar-Ansipi valitsusele.  Nagu teada, kala hakkab mädanema ikka peast ja seal saates üritatakse ravida hambaid “pe**e” kaudu.  Kuid jah, enam pole midagi teha – säästmise, aruka planeerimise ja heade aegade aruka peremehe aeg on möödas.  Siis lihtsalt oli valitsuses kulutuste ja peo aeg… See valitsus on vaid eelarvet kärpinud ja auke lappinud….. Nüüd tuleb meil selle teadmisega lihtsalt elada.

Emotsionaalselt raske ja kurnav aeg, toob aga ka välja inimeste loomuomadused – eestlaste puhul selle, et parim söök on endiselt teine eestlane.  Õlgõla tunnet pole meil kunagi olnud. Selle põhjus on minu arust geopoliitine – üksikud talud hajali eestimaal .. iga mees enda eest… Väärikuse ja arukusega pole vanajumal meie rahvust samuti õnnistanud – pole vajadust olnud – egas muidu tekitaks see “Unistuste printsess” sellist kirge ja õhinat …

Sitt seis peaks mainima…

Üks asi mis meile on jäänud ehk – see eestlaste jonn ja uhkus, mis isegi kohati on tobedana näiv, kuid ehk on see meie edu võti ja toob meid ka seekord sellest majandussupist välja … aga seda näitab aeg. Kui me ei ole nii laisaks muutunud selle hea eluga, et suudame ikka veel oma jalgadel seista – siis ehk veab eestlane ka ennast sellest jamast välja.

Kättemaks nagu narkootikum

3 kommentaari

Eile vestlesin õhtul kahe blogijaga, kellest mõlemast ma väga lugu pean…

Samas, tuli mulle üks meenutus aegade hämarusest, kui ma rääkisin oma lapsepõlve sõbrannaga. Teda oli just maha jätnud tema kooselu kaaslane ja ta oli püha viha täis, lubades talle kätte maksta. Kätte maksta kõigiti ja kindlasti ka sellele “uuele tsikile”, kes pole temast sugugi parem ja kellele tema elukaaslane tite tegi.

Foto NAGI's: K A K L E M E !!!

Siis oli meil pikk jutuajamine sellest, et kättemaksuga maksab ta kätte vaid endale.  Kõik teod, mida ta teeb on tehtud igaveseks ja kuskil pole “delete” nuppu, mis laseks asja uuesti teha.  Tookord sõimas ta mu läbi ja ütles, et ma ei tea millest räägin. Vihastas mu peale ja siunas maapõhja….

Neli aastat hiljem oli ta ikka üksi. Ta oli kõigile kätte maksnud, sealjuures külvanud vihkamist ja õelust igale poole. Siis kurtis ta mulle, et mis minul viga rääkida – mina olen abielus, kuid keegi ei suuda teda mõista ja tema väärtust hinnata. Kordasin talle räägitut, et kättemaksmisega maksab ta kätte vaid iseendale. Jälle ta ei uskunud mind ja kordas, et ta peab ENDA EEST SEISMA. Tookord loobusin talle rohkemat rääkimast, sest teadsin, et see on kurtidele kõrvadele.

Nüüd on möödas sellest meie tookordsest jutuajamisest ligi 12 aastat. Mõned nädalad tagasi kohtasin teda juhuslikult uuesti. Ta on ikka üksi. Tal on vahepeal olnud miljon suhet ja miljon lahku minemist. Kuid esimene asi, mida ta meie kohtudes mulle rääkima hakkas oli see, et kuidas ta plaanib kätte maksta oma viimasele elukaaslasele ja samas, kui sõltuv on ta oma üleüle eelmisest elukaaslasest, millist hingelist sidet ta temaga siiani tunneb. Samas, need mehed, ( nimelt üleüle eelmine mõistis temaga koos olles, et on ikkagi homo) tema kallist kullakesest tegid omale prostituudi.

Kummastas mind see kättemaksu maailm. Elada kättemaksu nimel ja muutuda lõpuks sellest sõltuvaks – nagu narkootikumist. Tookord rongis koju sõites tundsin meeletut ängistust, et kuidas saab elada nii, et elu koosneb vaid kättemaksust ja vihkamisest – kõige vihkamisest.

Kättemaks kättemaksu pärast?

Ainus töö mis toidab – SÖÖMINE!

1 kommentaar

Eilne Reporter näitas, ehedat eesti elu. Kunagi suvel, siis kui mingi kord seisin ühe linna Selveri taga, nägin kui kolm a-sotsiaalse välimusega naist sorteerisid sealset prügikasti. Poest tassis aga üks mees kaste prügikasti ja naised jagelesid omavahel veel millegi üle. Kirusid, et munad on suuremas osas katki.

Ometi rääkis mulle üks tuttav kes töötab tallinnas suures kaubandusketis, kuidas nad tonnide viisi kaupa uksetaha konteinerisse tassivad. Ja seda igapäevaselt peaaegu. Eriti puuvilju ja juurvilju.

Korra me juba arutlesime, et kas poleks mõtekas seda siis hoopis jagada nendele, kes ei suuda ise enda eest hoolt kanda. Just selle minu nähtu baasil. Kuid siis tulid nõuded, ettekirjutused ja muu “pask” jutuks. Seega, olukord on lootusetuks tehtud. Lollus kuubis muidugi.

Ometigi, nüüd on siis lõpuks jõutud selleni, et Rimi kett valmistab ette võimalust ( projekti) kuidas saaks selle muidu ära visatava toidu nendeni viia, kes seda vajavad.

Ma arvan, et siinkohal pole juttu just nendest a-sotsiaalidest, kes oleks aasta tagasi veel olnud sihtgrupp. Nüüd on nende hulgas juba hulk selliseid peresid, kes on kaotanud töö ja kelle olukord iga päevaga hullemaks muutub. Peamiselt seepärast, et nad ei oska kuidagi toime tulla eluga, sest neil puudub kogemus kehvast ajast. Nad lihtsalt pole seda näinud.  Üks vihje – nõukogude ajal elanud inimesed suudavad ka kirvest suppi keeta – lihtsalt siis polnud midagi saada ja tuli õppida laveerima.

Hetkel on minul kah  jääkapis vist 3.01 kuupäevase realisatsiooniga liha võrgus. Päris mitu pakki, sest käisin ühes lihakombinaadis ja ostsin seda päris mitu kilo – 29.00 eek/kg

Siinkohal siis ka minu “Kirvesupp” mille maksumus oli 1,5 poti puhul 20 eek ( va. elektrikulu ja veekulu, sest seda ei oska arvestada juurde)

majanduslanguse-supp-2

Provokaatori töölaud: Blondiinide võit!

3 kommentaari

Provokaator – kole kas pole?  Just seda sõna lugesin hiljuti ühest blogrollist. Ometigi, ei tunne ma ennast seepärast halvasti. Vahet pole, mis või kes see on – mis sunnib teil endale otsa vaatama ja nägema, kui õõnsad te seest olete.  Kohati avastan enda juurest kah, et ma olen õõnes.. isegi sõnad, mille olen kirja pannud, on õõnsad. Nüüd viimasel ajal enam mitte. Kui sees pole tunnet, siis ei punnita. Või pole kindlat veendumust millegi suhtes.  Just enesele otsa vaatamise suhtes. Segaduste vältimiseks – mina olen kah kohati õõnes.

Kunagi oli laul “Turvamees” kus on lõik ” segased ajad nõuavad segaseid inimesi” ( või midagi sellist vähemalt). Nüüd on ehk ajad, kus segased ajad nõuavad normaalseid inimesi. Kuid kas meil on neid üldse veel?  Kohati on tunne, et enamus inimesi on kipakad ( või vahel lohutan ennast teadmisega, et mina olen see kipakas ja teised on “trenditeadlikud” normaalsed kodanikud) …

Kuid öeldakse, et mis iganes asi on just nii tugev ja vastupidav, kui on tema KÕIGE NÕRGEM lüli.  Meie riik on just nii tugev, kui mõni rullnokast surmasõitja? või poliitikust/meediastaarist elutädi? või tõsielusarja kuulsuse 15 minutit, kes teeks kõik, et teda NÄHTAKS? või mõni lugematutest blondiinidest, kes kaagutavad nagu kanakari?

Kole tunne tekib, kui sellises hetkes mõelda.. mida oleme me siis väärt, kui meie nõrgimad lülid on täis õhku? tühjust? vahtu?

Küsid 15 aastase noore neiu käest, kelle koolis olevad hinded on keskmised ja natuke üle… Neiu, keda võib selles suhtes populaarseks pidada, et temas on seda “trendi” – küsid, et mis sa arvad, mis sind ees ootab? Mida sa ootad elult … vastuseks tuleb, et ta tahaks olla eesti mõistes sama edukas kasvõi, kui seda on Tõehetke – Lilit …

PÕMM.