Veelkord pagulastest, “mugavuspagulastest” ja meie riigimeeste suhtumisest

Otsisin ühte vana postistust aastast 2008. Otsisin ma seda sellepärast, et juba siis ma kirjutasin sellest, et kui nii edasi läheb, siis varsti kordub kõik nagu siis, kui Rooma impeerium lagunes. Ehk siis ajalugu teeb ringe.

Siis sõimati mind läbi, kui ma julgesin väita seda, et kui Euroopas sündide arv ei kasva tulevad siia neegrid ja küll siis kasvama hakkab. Ühesõnaga, kas ma olen selle ise kustutanud või see on “kustutatud”  – seda ma enam ei leidnud. Aga leidsin oma seisukoha võtu mustanahaliste suhtes.

ajalugu

Hetkel aga vaatan õudusega, et kõik teemad, kus on lehes kirjas pagulastest – kõik käib läbi tsensuuri. Peavoolu meedia peksab vahtu nendel teemadel ja ainult võtmes – eesti rahvamass on loll. Riigikogulased, ministrid jne – igalt poolt tuleb – rahvas on vihkav ja võõravihaga.

Iga kord tahaks öelda, kurat küll, kust sina Taavi Rõivas või Toomas-Hendrik Ilves tead, mida MINA mõtlen? Kas sa oled minult küsinud, mida mina sellest arvan?  Aga see nii öelda määramine – vihkab ja ei salli – see tundub iga kord justkui näpuga näitamisena. See aga tekitab viha – viha selle vastu, et sulle justkui pannakse sõnad suhu – sa oled selline. Sinust ei peeta lugu, sinu arvamusega ei arvestata jne.  Mida siis ootab meie peaminister, kui ta oma rahvast nii arvab? Kui ta neile näpuga näitab, siis ei saagi temast lugu pidada. Küsida, kes selle suhtumise tegi – siis vastus on ISE TEGI.

Hoopis teine teema on ÄRIMEHED.  Täna hommikul lugesin Oleg Grossi hala –  vaesekene, tal tõesti pole tööjõudu. No see on ka arusaadav, kui ta maksab 30 tunnise töönädala eest pool miinimumpalka. Inimesed käivad seal tööl vaid siis, kui nad tõesti nälga surema hakkavad. Muidugi ahvatleb teda võimalus saada omale peaaegu tasuta töötegijad. Ainus pisiasi millega need “ärimehed” ei arvesta on see, et kuna need “pagulased” pole iial tööd teinud, siis nad ei hakka tööle. Ma võin jälle olla see paha, kes ütleb oma lasesuuga midagi välja – kuid see, et kõik need pagulased tööle hakkavad on sama hea kui loota, et taevast mannat hakkab sadama. Kõva sõna, kui nendest ligi 500 pealisest ( kui neid siia nii palju jõuab üldse ametlikult ) seltskonnast ehk mingi 10-15 tööle lähevad, siis on see kõva sõna juba. Need ärimehed võiks küsida missimeestelt, kuidas need mustanahalised oma kodus elasid. Ja siis uuesti mõelda, mitte kiruda valdasid ja linnavõime, kus veel veidike arukat mõtlemist jagub.

Kordan kunagi kirja pandud sõnu: Euroopa on nagu kunagi oli Rooma impeerium. See laguneb ja koletu kiirusega. Seekord on oma kombelõtvuse, saamahimu ja kõigelubatavusega selleni jõutud. Mis sai siis, kui Rooma riik lagunes, seda lugege ajaloo raamatutest.

Mina ei oota siia kedagi. Ei pagulasi ega venelasi. Aga mul on meeles vanaema sõnad aastal 1990 – kunagi sa lapsuke mõtled veel, et parem venelased, kui neegrid või pilusilmad.  Hetkel ma ei tea – hetkel ma veel nii ei mõtle, kuid mine tea, ehk 5 või 10 aasta pärast mõtlen. Pigem põhjuseks on see, et kristlust usuna ei pea ma millekski ja moslem võiks kah minust kauge kaarega mööda käia….. nii on mõlemale turvalisem.

Ma ei usu teie pisaraid!

Sotsiaalmeedia on täis kahetisi arvamusi. Ühed, kes tulipalavalt pooldavad pagulaste eestisse toomist, teisalt need, kes on absoluutselt selle vastu. Tunnistan, et mina olen seal keskel kuskil. Mulle ei sobi eestis moslemikogukondade teke, kes võivad olla aluseks terrorismiks eestis. Kes võivad ahistada, halvata ja hävitada meie niigi habrast stabiilsust.  Samas, sõjapõgenikud aafrika riikidest, kes on lastega põgenenud – ei näe probleemi. Jääb vaid loota, et nad siin kohanevad. Kuid mugavuspagulased – NOORED mehed 18-30 eluaastat, kes pagevad oma riigist “sõja” eest, omades 2 nutitelefoni ja kõike muud tänapäeva tehnikavidinatest – millegi pärast, minu arvamust nendest on pigem kahtlustav.

. . . ei usu pisaraid….

See aga oli seletuseks. Miks ma neid pooldajaid ei usu, siis sellel on ka konkreetne põhjus. Ma tahaks iga pooldaja käest alati küsida – mida oled sa teinud meie pisikeses eestis nende heaks, kes sinu abi vajavad? Kas oled sa meie oma üksikemasid lastega aidanud? Kas sa üldse tead, kui raske on üksikemal kahe lapsega toime tulla?

Üks pisike lugu kahes lapsest, üks neist 8 ja teine 10. Ema kasvatab neid üksi. Isa oli kah, kuni ta rändas uue naise juurde. Ja sealt veel uue juurde. Ja sealt veel uue juurde. Ema tuleb üksi toime. Lapsed õpivad õnneks hästi. Nad on tublid ja korralikud. Ometigi saavad nad vaid ühe paari täiesti poeuusi asju aastas. Rohkem ema ei saa lubada. Üürikorter vajab maksmist aga linnavalitsus enam ei luba ka sotsiaalkorterit. Pagulased ju tulevad… Nendel lastel  tuleb oodata uusi riideid ja jalanõusid veel kaua.. kuni ise taskuraha teenima hakkavad .. ehk.

Nende klassivend oli kah rääkinud ( klassivenna isa on mingi firmaomanik ) “Varsti saab kõik eesti töötegijad lahti lasta, sest saab hakata maksma miinimum palgast vähem Pagulased teevad töö ju peaaegu muidu ära. Kauplusejuhatajaga saab diili teha, et kogu kaup, mis on vaja alla hinnata, saab omale ja küsib pagulastelt täishinna ”

Minagi olen neid “ärimehi” kuulnud pagulastele tööd pakkudes nö. kõvasti oma tasku raha plaane.

Oleme tagasi alguses. Mina ei usu Teie pisaraid, kes te väidate ennast nutvat mingite piltide juures. Seni ei usu, kui eestis on veel neid lapsi, kes elavad ääretus kitsikuses. Seni ei usu, kui on ärimehi, kes teevad “äriplaane” pagulaste tööle võtmiseks.

Mina nutan siis, kui näen neid lapsi õnnetu näoga vaatamas uusi riideid poeaknal. Uut koolikotti või siis ka uut jalgratast.
Nutan siis, kui kuulen “ärimeeste” plaanidest….

Minu arust, on need pagulased äriplaan. Itaalia ja Kreeka äriplaan – raha saamiseks EU-st. Meie pisike riik ja need 8 ning 10 aastane laps on OHVRID.

kõigest ja mitte millestki ..

Tegelikult peaks ma kirjutama ühest reisist aga see peab veel seedima veidike… ehk siis…

skäärid

Aga peas keerlevad hoopis mõttekillud … Näiteks sellest, kuidas on eesti ja jaapani kultuuridel suured erinevused eestis vaadatuna. Jaapani poolt kirjeldades need kuidagi sellisena ei avaldu. Vähemalt siis kui ma Maarja raamatut lugesin, siis ei tekkinud sellist mõtet. Või siis, kui Maarja Jaapanis oli. Nüüd lugedes seda, kuidas Sho eestis hakkama püüab saada on see omamoodi lahe aga kultuurierinevused löövad nö. tugevamalt välja.

Täna tekkis mul esimene kord tunne, et talv tuleb ka eestimaale. Nuh veel ei tule, sest suur osa vilja on alles maas. Kuidagi ei taha aga kaduda ka maja kõrval olevalt rapsipõllult raps. Hommikuniiskusega on tunne, et keegi peeretab kogu aeg..

raps

Või sellest, et mul on tunne – ma tahaks õunakooki teha. Aga need piiga poolt korjatud õunad rändasid tema tuppa ja mina nägin neid vaid siis, kui need koju jõudsid.

Õunaisu

Või sellest, mida sõber Heiki oma FB seinale kleepis. Mis pani mind vana inimese moodi mõtlema ja targutada tahtma.

“Ära kunagi abiellu sõbraga! Siis on pigem tüli majas!” Ometigi tekitas tema hommikuse postituse lugemine sellise muheda naeratuse suunurka.

Nu jah, mõtted on hetkel nagu jänesed. Aga hoopis peaks tööd tegema. Aga ilm on sügisene. Raps on alles põllul ja viligi on võtmata paljudes kohtades. Ometigi olid kombainid ööni põldudel. Ennem pühapäeva kuivaks vast ei lähe kah.

Ah jaaa… See pagulaste teema. Ma näen neid kirglike pooldajaid ja tuliseid vastaseid. Õnneks need kõik on äärmused. Minul on oma seisukoht. See on seal kuskil keskel ja hakkab sõnadega : ” Kui siis ….. ” Loodame vaid, et meie riigiisad on nii targad, et ei lase äärmuslikel islamikogukondadel kuskil kanda kinnitada.

Edasi tuleb see, mille ma kunagi Maarjale otsekohesena välja ütlesin, et teda õrritada ( “Vaata, et sa siis sealt omale “pilusilma” koju ei too”. Muidugi oli ta hinge põhjani solvunud tookord. Kuid minu jaoks oli see õrritamine. Ma ju nägin juba siis, et see nii läheb. Aga seda talle öelda oleks olnud hoopis teistsugune lugu. Siis poleks nad hetkel Shoga eestis. Aga see oli kunagi. Sellel on muidugi selle “liblika tiivapuudutuse” lugu taga…

… ja nüüd sai kõik see mitte millestki kokku kirjutatud.

. . . aga tegelikult on see omamoodi piinamine…

Vahel satuvad mulle Fb-s silmaette pildid. Pildid nendest tõukoertest, kes siis peaks justkui olema need, kes inimesele au ja kuulsust toovad.  Selles olen ma enam, kui kindel, et koeral on nendest näitustest ja auhindadest absoluutselt ükskõik. Vähemalt suuremal osal. Aga siis puutakse koerast pilti teha, et teda näidata, milline ta välja näeb. Kui “ilus” ta ikka on. Siis vahel on mul esimene tunne selle kohta – appi, see koer on nii ebaloomulikus asendis! Kas teda tahetakse puua?

Sellet pildilt jääb kah mulje, et koera puuakse
Allikas: FB avarused

Mõnedel koeranäitustel käies on aga vahel kohe kole kurb tunne. Mõni täiesti õnnetu näoga koerake, kes tahaks selle asemel, et seal esitlusringi taga seista hoopis kodus oma pesas magada. Unine, väsinud ja tülpinud peni… selline õnnetuke.

Ometi siis, kui peremees käsib, tõuseb nö. naeratab ja läheb teeb oma asjad ära. Ja siis, kui peremees on jõudnud hetkesse, et hakata jälle ümbritsevatele rõõmsalt naeratusi jagama, teeb koerake peremehe suhtes näo pähe, nagu öeldes: ” no võta oma edevus lollike” . See on alati koht, mis mind paneb nendele koertele sõbralikult silma pilgutama.

Nii ma siis mõtlen, et selliste arukamate koertega tuleks näituse asemel hoopis käia näiteks metsas, mere ääres või siis ka põllul, et ta saaks teha seda, mis koerale meeldib. See mis inimesele meeldib – kogu edevus koerte näitusel – see on koerale tüütu. Sama tüütu, kui inimene peaks seisma pikas wc järjekorras samal ajal, kui tal on kole kakahäda. Ja see, kas seal veel ka paberit pärast pühkimiseks saab, on tõeline loterii 🙂
Igatahes minu taksik elab nagu tahab.  Minu siiras kaastunne neile koertele, kes nendel tobedatel näitustel käivad peremehe rõõmuks käivad ja ennast piinata lasevad…..

Pahura taksiku hommik ….

Hommikul veab see taksik ennast oma pesast välja ohkamise ja pahura jorina saatel. Ringutab, vahib ühele poole ja siis teisele poole. Ringutab uuesti ja liigub tigu sammul välja magamistoast. Otse loomulikult ta haiseb. Juba nädala pean aru, kas peaks teise vanni panema või siis ka mitte. Hommikuse pahurusega muidugi seda teha on võimatu. Kui kassid enam ei sega..

Trepist alla tulek käib peeretuste saatel. Samm ja puuks, samm ja puuks… kui talle öelda, et sa oled rõve peerukott, siis võtab jalad kõhualt välja ja vudib trepist alla .. ilma peeretamiseta. Natuke mõttetööd ja selge, Taksik sõi eile rääbise nahka .. need mõned tükid aga peeretused on korralikud. On aadel ah!!! Andsid teisele lihtrahva sööki ja kohe tagumik räägib 😦

Kööki minnes küsid, kas süüa tahad – vaatab sulle hea näoga otsa .. pakud konti, pöörab pea ära, siis pakud krõbinaid…. selle peale läheb üldse laua alla tukkuma. Mõtled, kuule peni, kas siis nii tehakse… mille peale ta alumise korruse oma pessa läheb OHKAB, nagu keegi oleks teda hingepõhjani solvanud ja turkab oma nina tagumikku ja paneb saba silmadele… head puuksutamist, ega muud soovida pole….

Tahan omale kassipoega – see on see pilk.

Istud, teed oma hommikusi toimetamisi ja … järsku on taksikul 100 paari jalgu all. Rõdu ukse taga teeb kass njäu – ei mitte meie oma, mingi külamööda ringi lonkiv. Taksik nutab, nagu keegi oleks teda tagumikust hammustanud ja lakub rõdu ust. No kuulge, see ei ole kellegi asi – võõras kass ometigi!

Nutt ja hala ma ütleks…

Hakka või mõtlema, et tuleb võtta kassipoeg, et koeral oleks vaimne tervis korras.

Kõige lõpuks leitakse lahendus, kui sina hakkad sõrmi klaviatuuril krõbistama – ronime sülle ja nuuskame perenaisele kõrva. Väga tervistav ma ütleks :S

Nuh nüüd olen mina kah PAHUR

” Mul on õigus….!!! Aga kohustused?”

“Mul on õigus sellele, teisele kolmandale.. ma ei pea tegema seda, teist ja kolmandat… jne jne jne … Ma tahan saada seda, sest mul on sellele õigus, ma ei pea tegema seda, sest see on minu õigus…

Juba lasteaialaps oskab öelda, milleks tal on ÕIGUS. Rääkimata koolilastest ja suurematest inimestest. Meil on õiguskantsler ja soolise võrdÕIGUSlikkuse volinik… aga kus on meie KOHUSTUSTE MINISTER?

Üks asi on aga kõigil sujuvalt kaduma läinud meie iseseisvuse aastatega – meil on ka kohustused. Kohustusi aga peaks kogu aeg keegi teine täitma. Riigi asjapulgad aga sujuvalt unustavad oma kohustused. Nemad on kah õppinud selgeks nende iseseisvusaastatega, et kohustused lükkame kuhugi – ei kellegi maale ja sinna need jäävad.

Võtame kasvõi kohe algava kooli … lapsevanematel on õigus nõuda, et õpetaja suhtuks/teeks/oleks mingit moodi. Kui ei lapsevanemal pole kohustust kasvatada oma last kasvõi nii, et ta kuulaks õpetajat tunnis vaikides. Lapse kohustuste täitma jätmise korral leitakse kuhi õigusi ja kohustused peaks nagu keegi teine kandma….

Kuramuse hästi teatakse mis on riigi kohustused kodaniku ees, kuid seda, et ka kodanikul on kohustused riigi eest, kaovad täiesti olematuks. Riik on paha ja riik ei anna. Riik tahab saada, kuid minul on õigus mitte anda. Minu jaoks jahmatav kogemus siin masu aastatest. Inimene töötas oma töökohas edasi, kuid ametlikult ta koondati. Sai oma tasu nii töökohast, kui ka riigilt. Küsisin, et kas talle ei tundu see petmisena, sain vastuseks – ma olen riigile piisavalt andnud, riik on kohustatud mulle kah andma.  Kõike peavad andma..

Tasuta keskharidust peetakse iseenesest mõistetavaks. Muidugi, me peame selle saama!!??!! See kõik kukub taevast nagu taevamanna eksole???!! Aga kas see on tasuta? Muidugi mitte, selle maksame oma maksudega kinni.
Meil on tasuta arstiabi suuremas osas. See oleks nagu inimõigus, et selle eest ei peagi me midagi tegema ega andma.
Minul aga kerkib küsimus – kes siis annab? Kes siis teeb? Kui meie tööjõus inimesed soome/austraaliasse/rootsi jne jne jooksevad, kes siis peaks andma teie vanaemadele? vanaisadele? emadele? isadele? neile, kes on 64+ aastat oma elust tööd teinud?
Aga neil kõigil on ÕIGUSED.

Tihti oma tööd tehes kuulen lauset – Mulle see ei meeldi mul ÕIGUS keelduda. No keelduge, kuid miks te pärast nutate ja halate, kui riik hakkab otsuseid tegema ja teie ei saa sõna sekka öelda?  Teie saite juba siis ÕIGUSE keelduda.

Minul on kohustused. Mina lähen täna tööle. Minul on kohustus, õhtul kõigilt küsida ja nendega rääkida. Ise olen need valinud. Muidugi on mul õigus mitte teha, kuid see oleks enda kohustuste mitte täitmine.

Aga sõnavabadus meeldib mulle küll 🙂

Vahustaja – lihtne kiire ja mugav 🙂

Elusund

Täna hommikul hüppas mu pähe meenutus, et mul on olemas blogid. Päris ausalt see jahmatas mind ennast kah, et mul selline asi meenus. Nagu ikka, ei saa ma kirjutamata olla… ja nii ma kirjutan.

Tegelikult kirjutan ma pisiasjadest. Nendest väikestest asjadest, mis kriibivad tegelikult kõigerohkem minu hinge. Nendest, mida mind ümbritsevad ei pane justkui tähele. 

Need pisikesed asjad… need hetked, kus ma ootan nendest inimestest, kes on lähedal kasvõi seda, et nad mulle ütlevad kell 17 õhtul – ma ei tee kella 20 mitte midagi. ma tean, isegi kui see teavitus mulle ei meeldi, ma ikkagi tean!

Või need pisikesed asjad, et ma tahan ujuma minna ja saadan laiali sms-id, et kuulge andke kella 19 teada… ja esimene vastus tuleb kell 21.. pisiasi küll, kuid mina ei lähe ujuma ja ootan vastust.

Või see, et teeks plaani. Teeks ühe suurema plaani, et kõik koos midagi ette võtta. Ometigi on kõigil kiire ja siis on virin, ma ei saa ma ei jõua ja ma ei oska. Ometigi tahaks eksole, tahaks kõike, kuid selle nimel peab tegema keegi midagi. Midagi sellist, et nemad saaksid. Isegi, kui inimesed ei väljenda oma tahet, siis on mingid asjad tunda.

Paljude arvates pisiasjad, kuid taandatakse välja see, kes annab ja jagab. Vahel oodatakse, et sina just oled see, kes on seatud ja määratud. Nagu sina oleks see, kes peab andma.

Nii ma olen nõus andma, andma, kuni ma ise ei suuda enam, sest ma olen need pisiasjad ära andnud. Andnud enda seest ära pisikesed tükid seda soojust, mõistmist ja mõtet, mida on vaja selleks, et asjad püsti seisaks. Siis ühel hetkel seda enam pole. Siis saab see otsa. Mõistmine saab otsa. Mõte saab otsa.

Mees ei kasva lillepotis

Ammu pole mind miski nii ärritanud, kui see mida Postimehest lugesin.  Kange tahtmine oleks öelda, et kuulge kasvage suureks ja hakake elama.  Kui mingid kaks nolki on pidevalt probleeme tekitanud ja nad lihtsalt paika pannakse, et tervik koos ei laguneks, siis tuleb ving ja hala.  Seda, et nad on probleemsed tunnistasid nad ka ise. –  “Me lubasime, et meie käitumine enam ei kordu, kuid meile vastati, et see neid ei huvita.”

Seda lugedes on kogu asi isegi mulle, kui kõrvaltvaatajale selge. Kaks nolki saboteerisid üritust. Teised kaevasid kaevikuid ja tegid tööd need kaks aga kas luuserdasid või ostsid enda eest töö tegijaid. Sinna juurde veel ka see, et tavalises ahjuvalves kas jäädi magama või siis jälle osteti enda eest keegi, kes nende töö ära teeks. Tegemist ikkagi miljonäri poegadega. Harjunud raha võimuga. Andmata endale aru, et ajateenistus on selleks, et oskusi omandada mitte neid kõrvalt vaadata ja endale raha eest vaba aega osta.

Tehti neile siis veidi stressilaagrit – ehk siis anti võimaluse piires neile tagasi see, mida nad ise tegid.

Sellega seoses meenub viimase aja kõige kummalisem juhus , kui juhtus liiklusõnnetus, kus autos oli terve pere. Ema, isa ja laps . Suurest ehmatusest tegi isa püksid täis, sai autost välja, jooksis põõsasse ja istus seal hirmunult. Autosse jäi kinni naine ja tema laps. Möödasõitvate autode juhid – MEHED – pidasid kinni, kutsusid kiirabi ja politsei. Aitasid lapse välja autost ja rahustasid naist, sest tema jäi kinni autosse. Likvideerisid võimaluse, et auto põlema läheks ja hoidsid last vihma eest varjus ja ei lubanud kiirabil teda üksinda minema viia, ennem kui päästeamet ema autost välja sikutas.

Ainus kellele see isane helistas oli oma ema. Ei politseile, ei kiirabile – vaid oma emale. Pärast seda, kui politsei oli ta leidnud ja põõsastest välja toimetanud hakkas ta käsi vehkides seletama, kuidas kõik teised on süüdi ja tema seda pole kohe mitte. Mis siis, et ise tagant teisele autole sisse sõitis.

Sellised isad kasvavad just sellistest allumatutest nolkidest. Kui neile kahele nüüd elu ja stressi näidati – siis kohe joosti emme põllepaela külge kurtma.

Ligi pooltest noortest ajateenijatest on põllepaela sündroomiga. Stressi ei talu, midagi ei suuda ja ainus millele mõeldakse on see, kuidas oma elu ilma ennast pingutamata läbi saada. Mul tekib alati küsimus, mis edasi saab? Millised naised tahavad selliseid mehi?

Piim tuleb tissidest!

Nii kummaline, kui see ka mõnele linnainimesele tunduda võib – nii see ongi! Kui päris aus olla, siis mind ärritab see sõda piima ümber. Meil eestis on viimastel aastatel järjest rohkem neid kellel on laktoosi talumatus. Kindel on ka see, et sellised asjad ei kuku taevast ja selle põhjuseks on raseduse või ka siis imiku eas tekkinud nihked organismis. Kas siis mingite ainete üle või ala kogus organismis.  Ok, see selleks, kuid see pole teema, mida peaks käsitlema needias ja sellisel moel. Põhjus on lihtne – meil on liiga palju lolle emmesid, kes ei suuda seda infot adekvaatselt võtta.

Tasulist Eesti Ekspressi osa ma ei lugenud. Lugesin aga sellele vastulauset kirjutanud inimese jutu läbi.  Kui aus olla, siis meedia trikkides on alati sellised konksud juures, mis ei pruugi objektiivselt antud olukorda kajastada. Selles pole kah midagi uut.  Kuid sellised teerullina materdaval moel meie piimast üle sõita – see on vastik lausa mõlemalt poolelt. Tahaks nii EE artikli kirjutajale, kui sellele raamatu autorile ja kaasautorile öelda – jätke see piim rahule! Piima joovad need, kes seda juues ennast hästi tunnevad.

Mina olin detsembrist kuni mai alguseni nohus. Lehm oli lihtsalt kinni. Jõin seda poe piimapesu vett ( see 3,5% piim on kah tõeline saast ) ja vaevlesin nohus. Hakkas kodulehm piima andma ja nädal, mul nohu läinud.  Ok, selline asi ei sobi kõigile.  Sobib neile, kelle organism on selline, et saab nii… ja eks minu piimaga ravimise juured on minu 6 kuuselt põetud kahe poolses kopsupõletikus, kus minu raviks ja elama jäämiseks kasutati lehmapiima.

Inimesed on erinevad, kuid kirjutada raamatuid teemal PIIM pole hea .. no kuulge, kellele on ja kellele pole… aga sedasi eksponeerida, seda teemat – ma ei tea … ma arvan, et sellised asjad jäägu ikka iga inimese sisetunde otsustada.

Selle peale PROOSIT! Minu hommikune klaas piima sai otsa. Vaja varsti uuele järgi minna..

 

Mees peaks teadma mis ta teeb

Täna hommikul sattusin lugema FB-s Delfist lingitud juttu, mille pealkirja puhul tahaks sellel tädil Katil pea otsast hammustada.  Karjuda talle kõrva, et kui sa ei tea, siis hoia oma mokk maas.  Kõrvalt vaadata ja targutada oskab igaüks. Päris asju aga näevad vaid need, kes on selle sees.  Üks osa sellest jutust on muidugi õige, et Tallinna koolisüsteem on lapsevaenulik ja aastatega hullemaks hakkab minema, sest sündide arv tõusis 2003-2004 aastal järsult, sest siis tekkis vanemapalk.

http://www.mil.ee/~fotek/gallery/view_photo.php?set_albumName=album1093&id=aaa

Kuid kõik see ei õigusta seda, mis Tallinna koolides toimub.  Ja selle koolindusega alles hulluks hakkab minema.

Nüüd sellest, millest ta oma juttu alustab – kutsub missivenna koju??!!??  See on teema, millega meie riigil alles tuleb tegelema hakata. Eesti mehed ( rõhk sõnal MEHED!! – neid naistena halisevaid isaseid jagub meil kah juba liiga palju) elavad 99% sissepoole. Seega, kõik need 8-9 korda missil käinud mehed on adrenaliinisõltlased. Kui missid otsa saavad mis siis saab? Kui isegi need, kes on 1-2 korda käinud tulevad sellest ühest tsüklist välja 2-3 aastat. Sedagi siis, kui koduste toetus on ennastohverdav. See raha, mida seal teenitakse on paljude puhul kes seal juba mitmes kord on täiesti TÄHTSUSETU.  Ma muidugi ei räägi logistikutest, kelle jaoks see on puhkelaager ja sinna pääsevad vaid valitud ( seal käikase aasta pooleteiseste vahedega puhkamas lihtsalt ).  “Põllul” käinud meeste jaoks on see kodus istumine aga sama, mis võiduajamise hobusele panna jalad rakkesse, suurauad pähe ja teda pidevalt tallis kinni hoida. Nii nad käivad. Tulevad ja lähevad. Nad ei suuda enam loobuda. Esiteks see, et neil on kodus igav.  See vana ütlus, et kui sõduril pole midagi teha, siis hakkab ta lollusi tegema – see töötab täiega.  Teiseks, see sisemine pinge milles ta need pool aastat elab – selle puudumine mõjub psühhikale.  Pärast aga tagasi tulles … kui ta on kodus, saavad pered selle kõik kaela.. kes rohkemal, kes vähemal määral. Ei tasu ju unustada, et eesti mehed elavad sissepoole.

Nii ongi – mehed räägivad naistele juttu sellest, et raha on vaja… ja milline mees ei tahaks, et ta naine elab koos lastega hästi .. samas on see aga pinnapealne osa. Teine pool sellest aga teab, et see adrenaliin mida seal neelatakse pole võrreldav millegi muuga. ( Mina tean seda seletuse järgi, seepärast ka kirjeldada ei oska – ma tean selle tulemust ja seda, kui piinarikas on sellest välja tulemine)

Tagasi selle Delfi artikli juurde tulla – kõige absurdsem oli pakkumine SÕDURILE – tule meil on 50 vaba töökohta!! Jah, kulla sõdur, sa oled teeninud seda riiki ja nüüd ole hea mees ja viska kõik üle parda! Kõik sinu higi ja vaevaga teenitud sõduriaastad, mis sa oled rabelenud võõral maal, et meie oma riik ja oma maailm püsti seisaks ning turvaline püsiks – viska minema! Tule viska minu tallis sõnnikut! See endast andmine, et kui kunagi vana oled ja riik sinule hakkab pensionit maksma ja laseks sinu varem valu ja vaevata pensionile..  ning maksaks mingi väikse % sinu pensionile lisaks, selle truuduse ja ustavuse eest – viska see ÄRA! Ära kindlusta enda ega ka oma pere vanaduspäevi ja mõtle vaid sellele, kuidas lihtsamalt hakkama saada. Mis peamine – KUULA NAIST. ( Tundub, et ta klassivend on omale vähemalt targa naise võtnud )

Nu jah, mis siin ikka targutada. Kui muudes eesti valdkondades ja ka ministeeriumites on jõutud niikaugele, et tekib kerge palgasurve juba – siis kaitseministeeriumis jäävad need palgad selliseks nagu nad on. Veel päris pikaks ajaks. Rääkimata muidugi sellest, et pintsaklipslased ohvitserid riisuvad koort ja logistika keerutab liivast köit. Kuid ei saa siinkohal mainimata jätta, et peale seda kui kõik tegijad ohvitserid puksiti välja meie kaitseväest ( Kunnas, Roosimägi näiteks), kellel oli mingi ettekujutus asjadest ja nende olemusest.

Oma peas olen ma mõelnud, et kas Mart Laar suudab sellest segadusest mingi lahenduse välja mõelda?  Kuidas peatada meeste minek “somaalia turvafirmasse”, kuidas saada need mehed kellel on kogemus ja oskused paika psühholoogiliselt peale missioone, kuidas tagada seda, et haritud ja koolitatud oskustega mehed ei jookseks laiali… ning vana kaardivägi lihtsalt käega ei lööks ja minema ei kõmbiks..