Mikrouuni saaga kummalised käigud…

Lisa kommentaar

Teatae, mul oli isegi kogutud kokku juba pool mikrouuni rahast. Ma olen ju nii usin, kuigi enda ette võetud plaani ma ei mahtunud, siis see osa ikkagi, et ma peaks selle osagi kokku korjama.. ja siis samm haaval edasi minema.

Aga siis olin ma tööl Kundas pühapäeval. Teate küll see väike linnake seal Ida-Virumaa piiril. Nuh tegin ma seal tööd nagu ikka siin ja seal. Kuigi seal oli lugu kole olnud, öösel oli mingi maja maha põlenud. Eks need kodutud seal majandasid.

Mina siis tegin rõõmsasti tööd. Inimesi igasuguseid nagu ikka ja läksin ma siis ühe 89 aastase mammi juurde. Mammi vaevu vaevu tuli uksele, selline kes ise väljas ei käi. Hädine ja värisev. Lähen ma siis tuppa ja tahan oma tööd teha, siis tema ütleb, et ta ikka täna vist ei jõua. Tema kokkulepitud hooldaja ei pääsenud tema juurde ja kuna terve nädala oli ennem see hooldaja haige, siis tal külmkapp juba teisipäevast täiesti tühi. Naabrinaine olevat venemaale sõitnud, kes teda aidata saaks ja teised majas noored, kuid ei tunne neid.

Mis siis selgus, et see mammil hooldaja käes ka pangakaart ja temal sularaha pole. Ise ta poodi ehk kuidagi komberdaks ( vahe on umbes 800m ) ja midagi ehk ka koju tooks, kuid raha pole. Vaatasin, et oli omale teed teinud ja kastis hallitanud ja kuivanud leivaviile tee sisse.

Mul tõsiselt kihvatas. Mingi Ida-Virumaalt venelaste abistamise firmast tuleb see “hooldaja”. Mammi nii vana, et mõhkugi ei taipa. Õnneks tundub, et tema pensionist ikka korteri arveid makstakse. Nägin maksekviitungit ja tasumist.

Egas midagi, piilusin mammi külmkappi, kuivaine kappi ja üldse majapidamisse ( wc-s olid mingid kasti küljest paberid, sest wc paber kah puudus ) ja läksin poodi. Ütlesin mammile, et ma pean korra ennem mujal käima, kui tema juurde tööd tegema tulen, aga ma tulen!
Sinna siis minu pool mikrouuni kogutud raha läks. Käisin poes. Ostsin, nii et mammi nädala hakkama saab ja eile helistasin vajalikele inimestele sotsiaalist. Nemad kah imestasid, et kuidagi ise ja üksi aga kurtnud pole.

Mammi aga minuga töö tegemise asemel nuttis. Ta ütles, et on 3 aasta vanusest saati eestis juba, oskab keelt küll läbi raskuste aga rääkida ei julge. Viimasel ajal muudkui räägitakse, et eestlased vihkavad venelasi. Ühesõnaga, minu töö jäi tegemata ( õnneks pean seal kandis veel tuuritama ) ja mammi sai söögi.

Minu mikrouun aga astus sammukese minust kaugemale. No pole lugu, heategu maksab kah midagi 🙂 Kasvõi südamerahu 🙂

Sharp

Advertisements

Järelmaksupakkujad seebiks!

4 kommentaari

Minu kaua teeninud mikrolaine ahi tegi oma viimase hingetõmbe. Oli teine ju juba vanake kah .. 24 eluaastat kukil. Näinud nii poja poolt pandud terveid mune, kui kuldservaga taldrikuid.

Ma lootsin jaanuaris, et ma ei pea seda nägema, sest usus ja lootuses ma lootsin, et saan ühe kasutatud asemele, kuid paraku läks teisiti. Siis hakkasin ma otsima, et kust saada omale uut aga siis juba sellist nagu vaid mina tahan.

Sharp

Lõpuks ma leidsin. Expert pakub just sellist nagu ma tahan ja hinnaga 65.90. Täiesti vastuvõetav hind ja 3-6 kuuga välja osta. Isegi selle Liisi või Uno järelmaksu % – kannatab küll. Aga võta näpust, Experdis pakub järelmaksu Cofi.ee, kes pakub seda siis võimaliku makseajaga 24 kuud! Siis kah 4.42 kuus… kui te nüüd kerged arvutused teete, siis tuleb sellest peaaegu 2 kordne summa välja. No ma ei ole oma raha peale sugugi nii vihane, et ma seda teeksin. Kuid tingimused on mõrvarlikud. Isegi, kui küsitaks minu käest 4 kuud 18,90 ( üks teine firma pakkus teistsugusele mikrolaine ahjule mis oli sama hinnaga sellistel tingimustel ) neelaks ma selle alla. Muidugi on jutt 0 % sissemaksest. Seda nüüd kah , et ma ei saaks ka teises firmas sentigi sisse maksta.

Nüüd ma istun ja olen pahane. Ma ei taha midagi muud, kui seda Sharp vana kooli mikrolaine ahju. Ei mingeid elektroonilisi juhtimisi ega grille. Lihtne ja tavaline. Aga ma ei saa seda, sest mul ei kannata välja käia 65.90 selle korraga. Järelmaksuga ma kah seda osta ei saa, sest keegi paku seda inimlikel tingimustel.

Nii ma siis olen ilma mikrolaine ahjuta. Need lubadused, kus lubasin näidata kuidas mõned asjad toimivad on samuti minevik.

Nüüd olen ma pahane ja kurb.

Haugi mälu või mõttelollus?

Lisa kommentaar

Siin eelmisel aastal oli skandaal. Kalev SPA ujulas tekkis veepuhastus süsteemis mingi leke ja mingid inimesed said seal kloori mürgituse. Siis kirjutati pikalt sellest, mis aine see oli ja mis on selle omadused. Räägiti raadios ja televisioonis pikalt ja laialt, mida teeb see aine organismiga. Kuidas üks inimene sattus haiglasse ja siis oli juttu pikalt kloriidoksiidist ja mida see organismiga teeb. Oli vähemalt üks telekanal, kus oli sellest juttu ja kindlasti veel ka mõned lehed ( täpselt enam ei mäleta millistes ).  Nüüd siis aga …..

 

26.09 136(1)

 

Nüüd loen ma siis sellest, kuidas mõned inimesed “ravivad” ennast selle ainega. Lühendina  siis MMS. Esimeseks minu küsimuseks on see, et kas tõesti meie kooliharidus on nii halvaks muutunud, et inimesed ei tea enam keemiliste ühendite nimetusi? Või nad ei oska lugeda? Või nad ei uuri absoluutselt selle kohta, mida nad endale sisse söövad?

See jahmatas mind tõeliselt. Kõigepealt oli muidugi keegi, kes leidis, et see on hea viis raha teenida. Leidis 10 lolli, kes lihtsalt proovisid. Siis hakati sellele imeomadusi külge pookima. Lõpuks leiti piisav hulk neid, kes tahavad uskuda imeravimitesse. Muidugi sealjuures on kirjaoskamatud ja harimatud. Selle peale tuleb mulle meelde see RIMI reklaam, kus päikesekreemini võeti kaasa mägra sitta 🙂

Kuna aga sellest MMS-ist on räägitud palju muude riikide kontekstis siis enamus neid “tarkureid” oskab inglise keelt. Mina ei oska seda keelt, kuid nii natuke saan ka mina aru, mida see endast kujutab. Selle pisikese jupikese oskan ka mina selle multikulti keeles välja lugeda. Kas see ei tekita siis juba kahtlusi? Või inimesed ei hooli absoluutselt sellest, et mida sellest kirjutatakse?

Ok, ma olen mitu korda sellest rääkinud, et tänapäeva tabletid ei aita. Veel saab heal juhul venemaalt toimivaid ravimeid. Aga isegi see on risk ma tean, kuigi nende ravimite karpidele/lehtedele on peale kirjutatud toimeaine – tean et on olemas risk. Kui seal oleks toimeainena kirjas kloriid, siis ma kahtleks juba tugevalt ja igaks juhuks ei manustaks.

Nüüd jõuame järgmise teemani. See, et minule tänapäeva tabletid ei mõju, ei tähenda seda, et minu lastele need ei mõju. Kui ma endale ajan hea meelega tsitramoni peavaluga näost sisse ja saan sellest lahti, siis oma lapsele pärast 3 korda vingumist teen 200mg ibuprofeeni pooleks ja annan seda. Ja nõuan, et ta selle tassitäie veega alla uhaks. Talle see toimib. Aga minule, kes ma olen kasvanud tsiramonil, see ei toimi. Nuta kasvõi kõrval.  Kuid mulle ei  tuleks pähe talle anda mingit asja, mida pole eesti ravimite nimekirjas.

Millised on need vanemad, kes oma lastele kloori suhu topivad?  Milleks? Mis pärast?  Kas tõesti usutakse, nagu üks ema eile väitis, et on olemas ravim autismi vastu. Sama hästi võiks ta uskuda, et lahtine luumurd on tableti/tinktuuriga ravitav. Millises mullis peab inimene elama, et sellist asja uskuda.

Ühesõnaga, ma olen eilsest saati käinud ringi uskmatu mõttega, et selliseid inimesi on olemas. Aga samas muudab see mõistetavaks need inimesed, kes usuvad, et pagulased tööle hakkavad ja moslemitest kristlased saavad ja meie kultuuri mõistma hakkavad – nad lihtsalt on nii silmaklappidega, just samamoodi kui need, kes oma lastele kloriidoksiidi sisse joodavad. Oma pisikese klaaslaega uskumuse mullis, et miski juhtub, sest nemad mõtlevad sellest nii.  Heaoluühiskonna ja “vaba” mõtlemise taak – see on meie rahval raske koorem kanda….

 

 

Veelkord pagulastest, “mugavuspagulastest” ja meie riigimeeste suhtumisest

4 kommentaari

Otsisin ühte vana postistust aastast 2008. Otsisin ma seda sellepärast, et juba siis ma kirjutasin sellest, et kui nii edasi läheb, siis varsti kordub kõik nagu siis, kui Rooma impeerium lagunes. Ehk siis ajalugu teeb ringe.

Siis sõimati mind läbi, kui ma julgesin väita seda, et kui Euroopas sündide arv ei kasva tulevad siia neegrid ja küll siis kasvama hakkab. Ühesõnaga, kas ma olen selle ise kustutanud või see on “kustutatud”  – seda ma enam ei leidnud. Aga leidsin oma seisukoha võtu mustanahaliste suhtes.

ajalugu

ajalugu

Hetkel aga vaatan õudusega, et kõik teemad, kus on lehes kirjas pagulastest – kõik käib läbi tsensuuri. Peavoolu meedia peksab vahtu nendel teemadel ja ainult võtmes – eesti rahvamass on loll. Riigikogulased, ministrid jne – igalt poolt tuleb – rahvas on vihkav ja võõravihaga.

Iga kord tahaks öelda, kurat küll, kust sina Taavi Rõivas või Toomas-Hendrik Ilves tead, mida MINA mõtlen? Kas sa oled minult küsinud, mida mina sellest arvan?  Aga see nii öelda määramine – vihkab ja ei salli – see tundub iga kord justkui näpuga näitamisena. See aga tekitab viha – viha selle vastu, et sulle justkui pannakse sõnad suhu – sa oled selline. Sinust ei peeta lugu, sinu arvamusega ei arvestata jne.  Mida siis ootab meie peaminister, kui ta oma rahvast nii arvab? Kui ta neile näpuga näitab, siis ei saagi temast lugu pidada. Küsida, kes selle suhtumise tegi – siis vastus on ISE TEGI.

Hoopis teine teema on ÄRIMEHED.  Täna hommikul lugesin Oleg Grossi hala –  vaesekene, tal tõesti pole tööjõudu. No see on ka arusaadav, kui ta maksab 30 tunnise töönädala eest pool miinimumpalka. Inimesed käivad seal tööl vaid siis, kui nad tõesti nälga surema hakkavad. Muidugi ahvatleb teda võimalus saada omale peaaegu tasuta töötegijad. Ainus pisiasi millega need “ärimehed” ei arvesta on see, et kuna need “pagulased” pole iial tööd teinud, siis nad ei hakka tööle. Ma võin jälle olla see paha, kes ütleb oma lasesuuga midagi välja – kuid see, et kõik need pagulased tööle hakkavad on sama hea kui loota, et taevast mannat hakkab sadama. Kõva sõna, kui nendest ligi 500 pealisest ( kui neid siia nii palju jõuab üldse ametlikult ) seltskonnast ehk mingi 10-15 tööle lähevad, siis on see kõva sõna juba. Need ärimehed võiks küsida missimeestelt, kuidas need mustanahalised oma kodus elasid. Ja siis uuesti mõelda, mitte kiruda valdasid ja linnavõime, kus veel veidike arukat mõtlemist jagub.

Kordan kunagi kirja pandud sõnu: Euroopa on nagu kunagi oli Rooma impeerium. See laguneb ja koletu kiirusega. Seekord on oma kombelõtvuse, saamahimu ja kõigelubatavusega selleni jõutud. Mis sai siis, kui Rooma riik lagunes, seda lugege ajaloo raamatutest.

Mina ei oota siia kedagi. Ei pagulasi ega venelasi. Aga mul on meeles vanaema sõnad aastal 1990 – kunagi sa lapsuke mõtled veel, et parem venelased, kui neegrid või pilusilmad.  Hetkel ma ei tea – hetkel ma veel nii ei mõtle, kuid mine tea, ehk 5 või 10 aasta pärast mõtlen. Pigem põhjuseks on see, et kristlust usuna ei pea ma millekski ja moslem võiks kah minust kauge kaarega mööda käia….. nii on mõlemale turvalisem.

Ma ei usu teie pisaraid!

4 kommentaari

Sotsiaalmeedia on täis kahetisi arvamusi. Ühed, kes tulipalavalt pooldavad pagulaste eestisse toomist, teisalt need, kes on absoluutselt selle vastu. Tunnistan, et mina olen seal keskel kuskil. Mulle ei sobi eestis moslemikogukondade teke, kes võivad olla aluseks terrorismiks eestis. Kes võivad ahistada, halvata ja hävitada meie niigi habrast stabiilsust.  Samas, sõjapõgenikud aafrika riikidest, kes on lastega põgenenud – ei näe probleemi. Jääb vaid loota, et nad siin kohanevad. Kuid mugavuspagulased – NOORED mehed 18-30 eluaastat, kes pagevad oma riigist “sõja” eest, omades 2 nutitelefoni ja kõike muud tänapäeva tehnikavidinatest – millegi pärast, minu arvamust nendest on pigem kahtlustav.

. . . ei usu pisaraid....

. . . ei usu pisaraid….

See aga oli seletuseks. Miks ma neid pooldajaid ei usu, siis sellel on ka konkreetne põhjus. Ma tahaks iga pooldaja käest alati küsida – mida oled sa teinud meie pisikeses eestis nende heaks, kes sinu abi vajavad? Kas oled sa meie oma üksikemasid lastega aidanud? Kas sa üldse tead, kui raske on üksikemal kahe lapsega toime tulla?

Üks pisike lugu kahes lapsest, üks neist 8 ja teine 10. Ema kasvatab neid üksi. Isa oli kah, kuni ta rändas uue naise juurde. Ja sealt veel uue juurde. Ja sealt veel uue juurde. Ema tuleb üksi toime. Lapsed õpivad õnneks hästi. Nad on tublid ja korralikud. Ometigi saavad nad vaid ühe paari täiesti poeuusi asju aastas. Rohkem ema ei saa lubada. Üürikorter vajab maksmist aga linnavalitsus enam ei luba ka sotsiaalkorterit. Pagulased ju tulevad… Nendel lastel  tuleb oodata uusi riideid ja jalanõusid veel kaua.. kuni ise taskuraha teenima hakkavad .. ehk.

Nende klassivend oli kah rääkinud ( klassivenna isa on mingi firmaomanik ) “Varsti saab kõik eesti töötegijad lahti lasta, sest saab hakata maksma miinimum palgast vähem Pagulased teevad töö ju peaaegu muidu ära. Kauplusejuhatajaga saab diili teha, et kogu kaup, mis on vaja alla hinnata, saab omale ja küsib pagulastelt täishinna ”

Minagi olen neid “ärimehi” kuulnud pagulastele tööd pakkudes nö. kõvasti oma tasku raha plaane.

Oleme tagasi alguses. Mina ei usu Teie pisaraid, kes te väidate ennast nutvat mingite piltide juures. Seni ei usu, kui eestis on veel neid lapsi, kes elavad ääretus kitsikuses. Seni ei usu, kui on ärimehi, kes teevad “äriplaane” pagulaste tööle võtmiseks.

Mina nutan siis, kui näen neid lapsi õnnetu näoga vaatamas uusi riideid poeaknal. Uut koolikotti või siis ka uut jalgratast.
Nutan siis, kui kuulen “ärimeeste” plaanidest….

Minu arust, on need pagulased äriplaan. Itaalia ja Kreeka äriplaan – raha saamiseks EU-st. Meie pisike riik ja need 8 ning 10 aastane laps on OHVRID.

kõigest ja mitte millestki ..

1 kommentaar

Tegelikult peaks ma kirjutama ühest reisist aga see peab veel seedima veidike… ehk siis…

skäärid

skäärid

Aga peas keerlevad hoopis mõttekillud … Näiteks sellest, kuidas on eesti ja jaapani kultuuridel suured erinevused eestis vaadatuna. Jaapani poolt kirjeldades need kuidagi sellisena ei avaldu. Vähemalt siis kui ma Maarja raamatut lugesin, siis ei tekkinud sellist mõtet. Või siis, kui Maarja Jaapanis oli. Nüüd lugedes seda, kuidas Sho eestis hakkama püüab saada on see omamoodi lahe aga kultuurierinevused löövad nö. tugevamalt välja.

Täna tekkis mul esimene kord tunne, et talv tuleb ka eestimaale. Nuh veel ei tule, sest suur osa vilja on alles maas. Kuidagi ei taha aga kaduda ka maja kõrval olevalt rapsipõllult raps. Hommikuniiskusega on tunne, et keegi peeretab kogu aeg..

raps

raps

Või sellest, et mul on tunne – ma tahaks õunakooki teha. Aga need piiga poolt korjatud õunad rändasid tema tuppa ja mina nägin neid vaid siis, kui need koju jõudsid.

Õunaisu

Õunaisu

Või sellest, mida sõber Heiki oma FB seinale kleepis. Mis pani mind vana inimese moodi mõtlema ja targutada tahtma.

“Ära kunagi abiellu sõbraga! Siis on pigem tüli majas!” Ometigi tekitas tema hommikuse postituse lugemine sellise muheda naeratuse suunurka.

Nu jah, mõtted on hetkel nagu jänesed. Aga hoopis peaks tööd tegema. Aga ilm on sügisene. Raps on alles põllul ja viligi on võtmata paljudes kohtades. Ometigi olid kombainid ööni põldudel. Ennem pühapäeva kuivaks vast ei lähe kah.

Ah jaaa… See pagulaste teema. Ma näen neid kirglike pooldajaid ja tuliseid vastaseid. Õnneks need kõik on äärmused. Minul on oma seisukoht. See on seal kuskil keskel ja hakkab sõnadega : ” Kui siis ….. ” Loodame vaid, et meie riigiisad on nii targad, et ei lase äärmuslikel islamikogukondadel kuskil kanda kinnitada.

Edasi tuleb see, mille ma kunagi Maarjale otsekohesena välja ütlesin, et teda õrritada ( “Vaata, et sa siis sealt omale “pilusilma” koju ei too”. Muidugi oli ta hinge põhjani solvunud tookord. Kuid minu jaoks oli see õrritamine. Ma ju nägin juba siis, et see nii läheb. Aga seda talle öelda oleks olnud hoopis teistsugune lugu. Siis poleks nad hetkel Shoga eestis. Aga see oli kunagi. Sellel on muidugi selle “liblika tiivapuudutuse” lugu taga…

… ja nüüd sai kõik see mitte millestki kokku kirjutatud.

. . . aga tegelikult on see omamoodi piinamine…

Lisa kommentaar

Vahel satuvad mulle Fb-s silmaette pildid. Pildid nendest tõukoertest, kes siis peaks justkui olema need, kes inimesele au ja kuulsust toovad.  Selles olen ma enam, kui kindel, et koeral on nendest näitustest ja auhindadest absoluutselt ükskõik. Vähemalt suuremal osal. Aga siis puutakse koerast pilti teha, et teda näidata, milline ta välja näeb. Kui “ilus” ta ikka on. Siis vahel on mul esimene tunne selle kohta – appi, see koer on nii ebaloomulikus asendis! Kas teda tahetakse puua?

Sellet pildilt jääb kah mulje, et koera puuakse Allikas: FB avarused

Sellet pildilt jääb kah mulje, et koera puuakse
Allikas: FB avarused

Mõnedel koeranäitustel käies on aga vahel kohe kole kurb tunne. Mõni täiesti õnnetu näoga koerake, kes tahaks selle asemel, et seal esitlusringi taga seista hoopis kodus oma pesas magada. Unine, väsinud ja tülpinud peni… selline õnnetuke.

Ometi siis, kui peremees käsib, tõuseb nö. naeratab ja läheb teeb oma asjad ära. Ja siis, kui peremees on jõudnud hetkesse, et hakata jälle ümbritsevatele rõõmsalt naeratusi jagama, teeb koerake peremehe suhtes näo pähe, nagu öeldes: ” no võta oma edevus lollike” . See on alati koht, mis mind paneb nendele koertele sõbralikult silma pilgutama.

Nii ma siis mõtlen, et selliste arukamate koertega tuleks näituse asemel hoopis käia näiteks metsas, mere ääres või siis ka põllul, et ta saaks teha seda, mis koerale meeldib. See mis inimesele meeldib – kogu edevus koerte näitusel – see on koerale tüütu. Sama tüütu, kui inimene peaks seisma pikas wc järjekorras samal ajal, kui tal on kole kakahäda. Ja see, kas seal veel ka paberit pärast pühkimiseks saab, on tõeline loterii 🙂
Igatahes minu taksik elab nagu tahab.  Minu siiras kaastunne neile koertele, kes nendel tobedatel näitustel käivad peremehe rõõmuks käivad ja ennast piinata lasevad…..

Older Entries Newer Entries