Ma olen mitu korda rääkinud sellest, et kui ikka pole eriala, siis peaks iga töö kõlbama. Kui pole leiba lauale panna, siis tuleb mingi töö leida ja valides tuleb ka endale aru anda, millega toime tullakse.
Nüüd on siis ka tööturu asjapulkadelt võetud kommentaar sellele, et kuidas ikka asi käib. Tööd nagu on, kuid töötegijaid pole. Inimesed on aastaega nii mugavaks läinud, et kohe kuidagi ei saa muuta sisse harjunud rütmi. Natuke oma elukorralduses muutuste tegemine aga toob kaasa kaose. Samuti hetkelise paanika, minu pisike maailm lõhutakse ära.
Nädalapäevad tagasi rääkisin ühe inimesega, kes oli oma viimase aasta töökohast koondatud. Mis teda eiriti kurvastas oli see, et sinna tööle pääsemist oli ta samuti oodanud kolm aastat. Miks siis – sest see on kodu juures. Ennem seda istus ta kah kodus, sest kaugemal tööl käimine oleks tähendanud 4 km jala käimist. See aga pole 34 aastasele inimesele ju ometi jõukohane 😉 Lapsed on ühe majanurga taga lasteaias, ise käis teise majanurga taga tööl. Nüüd on aga jama, mees viidi kah osalisele tööajale. Tema kaotas töö ja paanika lahti. Küsisin, et miks sa siis ei lähe keskusse tööle, sinna on vaid 4 km ( isegi jala käies pole see mingi maa) ja seal isegi pakutaks ning mis kõige tähtsam – palk on kah tuhande võrra suurem? Siis sain vastuseks, et kui lastega midagi lasteaias juhtub, mis siis saab, kuidas ma koju saan kiiresti. Edasine oli juba tavaline vastuargumentide rida. Ei saa, ei taha ja ei oska….
Töötegijaid ei jagu. Kõik tahavad head tööd.
Mõtted kõigist taskutest 
märts 02, 2009 @ 10:59:11
Artiklist selgub jah, et ca sajale tuhandele inimesele on tööd, tuleb vist tööjõu impordile mõelda.
“Natuke oma elukorralduses muutuste tegemine aga toob kaasa kaose. Samuti hetkelise paanika, minu pisike maailm lõhutakse ära.” >>> muide jah, stabiilsus ja mingigi sotsiaalne turvatunne on inimestele üsna oluline.
Ehku peale hakata vähem kui miinimumi pärast kolima kolkasse, kus selle tööandja kadumisel enam midagi teha pole, on omaette ettevõtmine ja nelja aasta jooksul 3 korda kolida, eriti kui peres on teisi liikmeid, kes seotud oma töökoha, lasteaia või kooliga, on veidi vastukarva küll, kaasnevatest kuludest rääkimata.
Eriti laisk on muidugi see, kes ei taha Tartumaal kinnisvaramaakleriks hakata, sest FIE-na pole sel lihtlabaselt mõtet kui terve Eesti tehingute arv on alla kuuesaja kuus ning peale bensutšekkide pole sul rahakoti vahel mitte midagi, söögiraha kerjad ikka vanematelt.
Väike nõiateemaja
märts 08, 2009 @ 21:40:22
märts 08, 2009 @ 23:26:03
Ma ei saa jälle aru sellest, miks inimene peaks oma elu segi pöörama ja minema tööle mingisse kohta, millega tal üldse mingi side puudub. Töö on ainult üks osa elust, jah osaliselt eneseteostus, aga osaliselt ka see, mis toetab tema muid tegevusi. Kui see naine käib tööl selleks, et lastele head äraelamist pakkuda, aga uue töökohaga kaasneks laste heaolu langus, no siis ei olegi ju mõtet?!
Kodu lähedus on minu arvates eriti oluline, see tagab ka piirkondade-sisese autonoomsuse ning tegelikult ei löö siis kriisid ka nii valusalt, mida rohkem on mikroettevõttete võrgustikke üle kogu maa. Mitte, et teeme kuhugi nurka õmblusettevõtte ja ootame, et üle Eesti töötajad kokku tuleks.
Tööjõu absoluutselt vaba liikumine ei tööta just selle pärast, et teatud osa tööjõust ei taha seda. Sest ta pole ainult tööjõud, vaid seotud oma kohaga, oma perega, oma muude tegevustega.
Kui konkreetsele naisele on 4 km jalutada liiga väsitav, siis see on tema individuaalne eelistus. Ma küll tean inimesi, kes Tartu piires sama maa jala tööle lähevad, sest neile meeldib… Aga samas, kui mul veel Bolognas korteris elektrit/gaasi/mööblit polnud, siis käisin rongiga ülikoolis, lähedalasuvast külakesest, nii 45-60 min rongiga sõita (!). Iga päev, kaks korda. Reedeks olin ma nii väsinud, et ei jaksanud endam sõpradega väljaski käia ning ka laupäeval pigem magasin ja pühapäev kulus õppimisele… Noh, kui ma peaksin niimoodi tööl käima, siis ma küsiksin endalt tõesti, kas see tasub pulki. Mis hea pärast tööl käia, kui mitte midagi muud enam ei jaksa?
Mis on võimalikud lahendused, see on juba teine asi… Kas nõuda, et firmad koliksid mujale või alustada oma ettevõtlust või…
okt. 08, 2009 @ 03:50:43
Tõepoolest.See esmatajumisel(mõtlen tattnokana)lõputuna näiv AEG on konkreetselt piiritletud:25000-30000 päeva ja ei enamat.Olemine on üldse mitmetahuline ja sellesse võib suhtuda üsna erinevalt.Olla igal pool ja mõelda ennast enamasti ühte kohta.Olla ühes kohas ja mõelda end kõikjale.Nüüd tuleb ka see värk, et kuidas seda endale teadvustada?Kas läbi teiste teadmise või mitte?Oled Sa ise enda jaoks olemas siis,kui teised Sind teavad või ei ole see oluline?Küllap õigustavad end epistemoloogiliselt igasugused variandid.Kõhedaim variant oleks minu arvates see,kui keegi kodanik võtab kätte ja leiab,et Tema ideaalid on koledal kombel kahjustatud ning kukub kaaskodanikke oma unikaalses saatuses süüdistama.No mis Sa teed?Inimhinge tee siin planeedil on meie ajaarvamise traditsioonilises kontekstis raamidega piiritletud.Üks lahendus on püüda oma sisemist templit ehitada neist raamidest väljaulatuvana.Olla sellest maisest ja ajalisest üle ning leida sisemine rahu kas tõesti väljastki vaadelduna RAHU või siis lõputu rabelemise ja rahutuse näol.Vaevalt kedagi eriti huvitab,aga kui kasvõi üks lugeja leiab selles mingi ainese mõtiskluseks või lahenduseks, siis on sellest puhas rõõm.Sestap tutvustaks enda praktikat:olla Eesti Vabariigis FIE ja võtta oma tegemiste vastutus enda kanda.Pealtnäha raske, kuid vabadus garanteeritud.Lühema perspektiivi äraelamisevahend on olemas ja kehvemad ajad elab üle.
märts 09, 2009 @ 09:46:44
Meie firmas koondati päris palju inimesi. Pakkusin neile võimalust minna koristusfirmasse tööle. Olin selles juba varem koristusfirmaga kokku leppinud ning neil olid mõned vabad töökohad. Vähemalt 3-4 inimest oleks tööd saanud.
Uurides siis mõne aja pärat, et kuidas seis on öeldi mulle koristusfirmast, et meie omadest polnud keegi nõus sinna tööle minema.
Ühele noormehele sai pakutud konkreetselt tööd mis oleks talle sobinud ja pm oli see koht talle juba ära räägitud. Palk oleks samaks jäänud mis tal meie juures oli, see polnud sugugi väike, ning ainus miinus oli öötöö. Ehk siis graafiku järgselt oleks tulnud pooled vahetused öösel teha. Lisaks palgale oleks lisandunud veel jootraha.
See noormees isegi ei helistanud sinna ja istub praegu ikka veel töötuna kodus.
Inimeste lollus on piiritu.
Minu oma mees saab aru, et 10 000 palka võiks ju saada, aga reaalselt oleks ta nõus ka sellega kui saaks 5-6 tuhat kätte, aga saaks ometi tööle. Kolmapäeval on tal töövestlus kohale mida ta varasematel aegadel isegi mitte kaalunud poleks.
Mina ise arvan, et kui sa oled töötu, siis tuleb vastu võtta misiganes töö mis sulle vähegi sobib. See ei tähenda seda, et sa peadki seda tööd elulõpuni tegema jääma. Oi kuidas ma ei tahaks ise oma mugavat maailma kuidagi muuta. Tahan minna tööle selleks kellaks mis mulle sobib ja kui vaja siis varem ära tulla ilma, et keegi sellepärast minestama hakkaks.
Aga kui vajadus on, siis peab. täna veel seda vajadust õnneks pole.
märts 09, 2009 @ 11:47:40
Ah jaa, lisaks ma mõtlesin, et tegelikult on see ju ratsionaalne arutluskäik. Töö, mis on nelja kilomeetri kaugusel vähendab heaolu (ei saa laste jaoks lähedal olla, väsitav jne), seega peaks töö pakkuma midagi, mis selle korvab – näiteks piisavat palka, et osta endale auto, millega saab laste juurde kiiremini ja nii ei väsita.
Öötööga on sama lugu – see võtab heaolust ikka suure jupi rohkem kui päevane töö, sest elurežiim läheb segamini, teatud asju on raskendatud teha (sõpradega väljas käimine jne) – järelikult sama palk ei korva heaolu langust.
Kui kõigil teistel korvab ja need on mingid kaks “imelikku”, siis jah, eks tuleb neil arvatavasti oma soovides korrektuure teha. Aga kui on see situatsioon nagu Ninataga viidatud postituses, et “tööd on palju, aga keegi ei taha teha”, siis ehk tuleb tööpakkujal teha mingid palgakorrektiivid (või muude soodustuste korrektiivid), sest pakutavad hüved lihtsalt ei tõsta inimeste heaolu niivõrd, et nad võiksid oma vaba aega tööandjale anda.
Ka mina, Brutus! (ehk Kuidas minustki näljarott sai) « Pärdikute päevaraamat
märts 12, 2009 @ 15:30:45
märts 13, 2009 @ 10:44:33
Oh kui hea on siin targutada kuidas teised elama peaks, tahaks lausa näha, mis te ise teeksite, kui teil tôesti tööd ei ole. Vaevalt, et te koristajaks tormaksite. Aga nii tore on oma mugava elu otsas arvamust avaldada, mida ja kuidas teistel teha tuleks oma eluga.
märts 13, 2009 @ 13:27:20
Usu mind, läheks koristajaks kah, kui vaja… kuigi koristaja koht on üks defitsiitsemaid.
Isegi 4 km käiks läbi metsa jala, kui oleks vaja.
Samas, ei jääks ma istuma ja vedelema ning otsiks erialast tööd edasi.
Elu pole midagi nii mugav – lähim kauplus on 13 km. Lähim linnaks nimetatav koht on 29 km. Pubekal igal hommikul kooli jõudmiseks kulub 1,5 tundi. Lisaks 2,5 km jalgsi käimist.
Seega, kas seda saab MUGAVAKS nimetada. Mõni sureks parema meelega maha, kui peaks niipalju vaeva nägema elu korraldamiseks.
märts 13, 2009 @ 18:23:04
nii… õigeid mõtteid ja lähenemisi tuleb muidugi igalt poolt. samas, Oudekki jutt meenutas mulle midagi mõne aja tagusest ajast, kui üks tuttav otepää ettevõtja kurtis tööjõu puuduse üle. tal oli nimelt vaja lihtlabast kraavi kaevata. võttis tema siis kätte ja haaras paaril kohalikul mehel sabast kinni, et olge mehd ja tehke ära. lubas korralikku palka, ja seda veel maksuvabalt. mispeale neljast mehest kolm ütlesid, et nemad on traktoristid ning labidat kätte ei võta. kahel neist kodus töötud naised ja suht väiksed lapsed. vot tak.
kui ma otsustasin mõnda aega tagasi elukohta vahetada, polnud mul tegelikult ei tööd ega elukohta ees ootamas. uurisin pakkumisi ja olin valmis ükskõik mida tegema. sest töö on töö. alati ei saa vaadata selle järgi, kas mul on selle tööga mingit sidet või mitte. et ma oma praegusele tööle sattusin, oli lihtsalt juhus. mida ma sellega öelda tahan, on see, et vahepeal vajadusel mingi kasvõi ebameeldiva töö tegemine ei ole oma elu segilöömine, see on harjumuspärasest elust (ja mugavusest, kui soovite) väljaastumine või kõrvalekaldumine. vajadus sunnib. kui valikuid pole, siis valikuid pole. elama peab. ning… mittemeeldiva (nimme ei kasuta sõna “ebameeldiva”) töö tegemine ei välista sobiva või rohkem meeldiva töö otsimist.
mis väiksesse roosasse mulli puutub (või mis iganes see oligi) siis loomulikult on iga inimese jaoks kõige tähtsam tema isiklik “väike maailm” kõige olulisem, aga puude taga peaks siiski ka metsa nägema. paraku.