Järjest rohkem kuulen ma inimesi rääkimas, et 1. juulist on hinnad kallimad. Eriti just toidupoes.
Võtsin kätte ja guugeldasin 2004 ja 2005 aasta seisu. Keskmine küttehind oli siis 13.30 eek, leib maksis poes 7.90 ja piimapaki hind oli 6.70.
Praegusel hetkel on keskmine kütusehind 15.20 eek, leib maksab poes 8.90 ja piimapaki hind on 8.00 eeki.
Tunnipalk oli 2004 aastal 19.50 ( selles hinnas võin ka eksida, sest ei leidnud päris õiget kohta) ja hetkel 27.90.
Mina käin poes endiselt sama raha eest, mis 2005. Ma ei tea, kas ma olen lihtsalt nii loll või mis minus valesti on, sest see 300 eek, mida kulutasin kunagi 3 päeva söögile meie perele, kulub mul ka nüüd. Võrdlesin ühte oma 2005 aasta ostutsekki, mis oli jäänud vedelema üleeilse Rimis tehtud ostutsekiga. Kusjuures nii mõnegi asja eest maksin ma 2005 aastal rohkem, kui seda hetkel maksan. Ma tean, et see võib olla ajutine, kuid siiski siiski, MA EI MAKSA HETKEL ROHKEM, kui seda tegin 2005 aastal.
Ainus asi mille eest rohkem maksan on autokütus ja kulud kodule. Kuid võttes vaheks 2005 ja 2009 aasta palgavahe, siis see on samuti umbes jälle 2006 aasta tasemel, kuid kõrgem kui 2005 aastal.
Isiklikust kogemusest ja oma tagumikutunnetusest võin ma öelda, et seis on mul palga suhtes nagu 2006 aastal ja väljaminekud kah umbes samad. Lihtsalt ma ei teinud 2007-2008 mingeid suuri kohustusi omale kaela ja ei elanud üle oma nö. võimete.
Miks ma ei võtnud seda 2007-2008 aasta seisu, sest siis oli meil õhupall majandus, st. minu jaoks seda, et kõikidele asjadele oli kõvasti õhku juurde pumbatud. Seda tegi laenurahadega ehitamine ja see meeletu kinnisvara buum, millel polnud põhja all. Siis inimesed kulutasid arutult millele iganes ( ühesõnaga elasid üle oma võimete, kuidas oskasid ) ja võtsid selle majanduskasuvuga seonduvalt omale hulgaliselt igasuguseid kohustusi kaela, millest nüüd on raske selles uues ja muutunud majandussituatsioonis raske loobuda. See on minu subjektiivne hinnang muidugi ja ei pretendeeri millegile suurele, kuid endiselt see kummastab mind.
Minugi ei pretendeeri ma sellele, et olla majandusanalüütik, kuid mul on oma kogemus olemas. Seda hindan ma endiselt ja minu jaoks jäävad mõistetamatuks mõned asjad, millest teised inimesed päevad otsad räägivad.
Palga vähendamine 10% ei ole kindlasti kellegile lõbus ja hindadele otsa panemine käibemaksu näol samuti .. kuid ära ei hakka mina surema mitte mingil juhul. Seda ma kah väitma ei hakka, et hinnad on poes HÜPPELISELT peale 1. juulit tõusnud. Minu jaoks ei ole ju…
Üks kummaline fenomeen on minu omas tutvusringkonnas ikka endiselt – kuni tänaseni on on minu tutvusringkonnas kaotanud töö endiselt vaid 2 inimest ( arvestasin seda siis umbes 20 tööealisest inimesest, mõlemad on juba uued kohad kah leidnud) ja see 10% palgakadu on peaaegu kõigil. Surema ei hakka aga mitte keegi.
Ikka vaatan seda MASU ja tundub mulle ka nüüd pool aastat hiljem, et see MASU on õhku täis nagu seda oli ka meie majandusõitseng. Pigem on see omamoodi müügiartikkel, sest need kes sellest MASU-st kaotasid otsivad uusi võimalusi teenimiseks…
Mõtted kõigist taskutest 
juuli 05, 2009 @ 12:56:28
Eks need hinnad muutu nii- ja teistpidi, aga näiteks piimapaki saan mina olenevalt ostukohast kätte 5.80 – 6.70-ga.
juuli 05, 2009 @ 13:28:51
Keldrikass seda teab, mida need hinnad ja kuidas teevad, aga tuleb tunnistada, et 3 krooni eest enam kolmesajagrammist saiapätsi ei saa… Ja broilerikäkkide kilohind on ka tõusnud ligi 2x… Võrreldes aastatega 2000-2001, muidugi… 25 krooni eest päevas sai pätsi saia (2.90), 300g broileripihve (~6.50), pudeli õlut (5.90) ja paki suitsu (9.50) (noh, tudeng olla oli vahva ja hää…)
Praegu hakates sellist “toidukorvi” koostama, siis, noh, alla 50-60 krooni vist välja ei mängi 🙂
juuli 05, 2009 @ 13:33:34
Kusjuures mina olen ka mõelnud, et mis värk on. Inimesed muudkui vinguvad. Kõik on nii kallis ja palka on nii vähe.. jne.
Sellised jutud on KOGU aeg olnud. Niipalju kui mina mäletan.
Ka minu kulutused pole sugugi suuremaksläinud. Mõned kulutused on isegi allaläinud. Näiteks tööstuskaupade ja riiete kohapealt.
Viimasel ajal on meil siin korralikud aled olnud. Pead vaid õigel ajal õigesse kohta sattuma.
Kuigi… Mõned nädalad tagasi ostsin endale ühe riideeseme. Sel nädalal poes käies märkasin, et sellel on soodustuse silt küljes. Enda peale natuke kuri olles läksin hinda vaatama. Ja mida ma avastasin? Seda, et see riietusese maksis TÄPSELT sama palju kui mina ostsin. Lihtsalt see nö eelmine või vana hind oli suurem.
juuli 05, 2009 @ 13:47:41
Ega see hinnatõus pole veel lõppenud . Käive üksi oma 2% ei tee kuigivõrd pahandust kuid kohe varsti on oodata kütuse- ja alkoholi- ja veel millegile aksiisi tõusu ja see paneb lumepallina tõusma ka kõik teised hinnad .
Kütusele ~70 senti otsa .
juuli 05, 2009 @ 14:18:28
Eks nende hinnatõusudega on nii, et piskuhaaval tõstes võib alati öelda: “Ah, mis see paar % ära ei ole!”
Kui aga hakata kõiki neid terasid kokku liitma, saame tulemuse, mis tegelikult üllatab väga ebameeldivalt. Seda enam, et elukohale minevad kulud on ikkagi tõusnud mõnes lõigus mitte paar protsenti, vaid paar korda.
Ülejõu elamise koha pealt olen nõus niikaua kui jutt käib keskealistest, kellel kodu ja lapsed juba enne majanduse kiiret kasvu olemas olid. Polnuks vaja oma kusiganes asuvat korterit põlupealse pappmajakese vastu vahetada ja naabrist netimat autot liisima hakata. Noored, kelle iseseisva elu algus langes mõne aasta tagusesse aega, on palju räbalamas olukorras. “Ettenägelikud” noored ei oleks kolinud vanematest eraldi (vaata Itaalia possmehi, näiteks), ei oleks loonud perekonda, ei oleks saanud lapsi. Võimalus kolida ikkagi VÄGA odavasse üürikorterisse või saada linnalt/asulalt/kustiganes kommunaalkorter (oli selline asi, mäletad?), mille pärast enesele osta sai on ju kadunud ajalukku.
Veel üks asi: kui sinu tutvusringkonnast on töö kaotanud vaid 2 inimest, siis on sul vedanud ja ka su tuttavail on vedanud. Enese näitel võin öelda, et minu tuttavate hulgas on töö kaotanuid natuke üle saja ja neil inimestel, kellele ma iga kuu lõpus palkasid kokku löön, on palk langenud keskeltläbi kolmandiku võrra. Mõnel enam kui poole võrra, kõige vähem 15%.
Kaasa on toonud see kaks enesetappu: üks mu endine kolleeg ei suutnud enam lööke vastu võtta ja teisel otsustas naine “ülalpeetava muiduleivasööja” staatusest vabaneda. Mõlemad juba pensionieelikud, kellele on töö kaotus praegusel ajal tegelikult kukkumine eikuhugi. Sellistest asjadest kuuldes tekib täiesti lootusetu tunne, samas me tean, et elu ei jää nii tumedaks.
Aga praegune aeg ei ole täis pisikesi mõttetuid muresid.