Jüri Pino ehk minu jaoks aastast 2000 Poni, kirjutas mulle ühe kummalise kommentaari ühte teise kohta. Kratsisin tükk aega kukalt ja siis mõistsin, et kõik on olnud liiga kaootiline ja ta ei taba antud olukorras matsu lahti. Muidugi võivad siin ka olla kellegi “sõbralikud” viited ja “soojad soovitused”. Ühe fcking vana loo pärast, mis oli samas toonis ja ka mõttes – nii palju jama…. ja sügisel on vaja see ikka kanateradesse arvestada..

Kordaks siis veelkord – Jüri Pino on ajakirjanik, kelle kõiki kirjutisi ma hindan, neist lugu pean, mõistan ja alati loen. Isegi, kui ma pole sellega nõus, mida ta kirjutab – naudin ma tema keelekasutust ja seda siirast vahetut mõtet, millest ta parasjagu kirjutab.  Nüüd see kõige olulisem fakt – kui ta on just oma Ponilikul kirjalainel ja pritsib oma kirjapulgast tuld ning tõrva aga ta teeb seda otsekoheselt ja ausalt ( minu aastate jooksul tekkinud arusaama kohaselt ei oskagi ta kirjutades valetada, kasvõi ridade vahel lendab tõde ringi) siis on ta SITAPEA.  See pole kah tekkinud ei tea kust ja ei tea millest – sellel sõnal on taust, mida peaks teadma Karl-Martin, Juku-Kalle ja Jüri ning mina.  Lihtsalt tookord oli see minu jaoks nii mõnusalt tagurpidi, et need asjad ei unune iial.

Seega siiras lugupidamine Jüri vastu, kui ajakirjaniku ja inimese vastu aga samas mõnusalt sõbralik suhtumine sellesse, et Poni on sitapea … just selliselt vastuoluliselt ..  nii, et Poni – prae nüüüd omas rasvas 😀

Sellega on lugu lõpetatud! Kui sa Poni  veel imestust avaldad, siis ma räägin välja AVALIKULT, mida te tookord Juku-Kalle, Karl-Martiniga kokku keerasite 😀

Siinkohal olgu öeldud, et Juku-Kallest ja Karl-Martinist  pean kah lugu, kui lahedatest ja toredatest inimestest. ( et pärast poleks ka sellest mingit jama ..)

Advertisements